Nii mõnigi abinõu on peidus eneseabiraamatus
Teame hulganisti kirjandusžanre – armastus- ja kriminaalromaanid, memuaarid, põnevikud. Ja siis on eneseabikirjandus. See on uus ja üha populaarsust koguv vorm, mis nõuab aina enam tähelepanu.
Raamatupoodides on sellenimelised riiulid triiki täis ja uusi “taimi” sirgub mühinal juurde. Riiulite sisu on aga ebaühtlane – sealt võib leida nii tõsist kaasaegset psühholoogiateadust kui ka “uhuundust”, kus toetutakse sellistele autoriteetidele nagu inglid, tarokaardid ja peenvibratsioon.
Käänuline tee iseendani
Mis võiksid olla eneseabikirjanduse tunnused, mille abil seda ära tunda ja lahterdada? Olles oma töö tõttu läbi lugenud kilode viisi psühholoogiast ja esoteerikast pajatavaid teoseid, püüan tõmmata mõned rajajooned.
Esiteks, nagu nimetuski ütleb, peab raamatu lugeja sellest abi saama. Aga kasu on ju igast raamatust, mille autor oskab sõnu seada ja mõtet väljendada. Näiteks minul on A. H. Tammsaare ja Erich Maria Remarque’i lugemisest alati abi olnud, aga self-help ei sobi nende kohta kuidagi öelda... Need autorid kuuluvad ikkagi vääramatult ilukirjanduse riiulisse. Järelikult peab abi tulema millestki muust.
Eneseabiraamatutele on iseloomulik, et selle autor alustab juttu iseendast – eeldatavasti oma kannatustest ja probleemidest.
Ta on eluga kimpus ja hakkab otsima väljapääsu. See on klassikaline arengukriisi tunnus: vanamoodi elada enam ei saa, uutmoodi veel ei oska. Inimene astub sammu ja hakkab liikuma.
Enesearengu tee võib olla käänuline, autoril tuleb ületada raskusi, mis teevad tema loo põnevamaks ja usutavaks – aga see pole peamine.
Oluline on autori kogutud teave, töötav retsept, mida ta nüüd, teadjana, lugejale jagab. Valdavalt puudutab see teadmine suhteid ja armastust, aga ka karjääri ja rahategemise oskusi.
Tiina Tiitus teab õnneliku paarisuhte valemit, Robert Kiyosaki miljonite teenimise nippe, Luule Viilma raskest haigusest paranemise (ja hoidumise) võimalusi. Raamatu viimasteks lehekülgedeks peab saama selgeks, et autori pakutud retsept töötab, õnne valemile leidub lahend – mida konkreetsem, seda parem.
Söö, palveta, armasta. Andesta. Alusta sealt, kus oled, kui kõik variseb kokku. Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi. Kuidas mehi eemale peletada ja kuidas suveks saleneda.
Eneseabikirjandus pole sama mis memuaristika – isegi kui autor oma elulugu ümber jutustab. Richard Bransoni või Steve Jobsi autobiograafiast võime leida hulganisti nippe, mida tasub järgida (jää iseendaks, tee alati seda, mis sulle endale meeldib jne), ometi kuuluvad need eluloo žanri, mitte self-help’i riiulisse.
Elulooraamatusse mahub kõik, mida inimene mõtleb või tunneb, eneseabiõpikusse aga konkreetsest teesist lähtuv tõestus: ma soovitan sul teha-mõelda nii, ja su elu läheb paremaks!
Eneseabikirjanik teab kirjutama asudes, mis tal öelda on ja kuhu ta jõuda tahab. Ilmselt mõtleb ta sarnaselt arstiga, kes ei tule niisama patsiendiga lobisema, vaid võtab tema ravimise otsustavalt enda kätte. Arst on koolis õppinud mitmeid tarkusi, mille toime on katsete ja uuringutega tõendatud.
Eneseabikirjanik pakub lugejale iseenda elutarkust. See võib olla intuitsioon, ilmutusega saadud või konspekt mõne guru mõtteteradest, kuid võib olla ka oma lugemuse või vaimuvalguse kursustel omandatu uudsel viisil kompileerimine.
Eneseabikirjaniku teadmisi ei saa vaidlustada, sest need on isiklikud ja sellisena ausad.
Kui tahad – usu, proovi ja tee järele; kui see sind ei kõneta – pane teos kõrvale. Skeptik, kes hakkab neid tõdesid vaidlustama, murrab sisse lahtisest uksest. Siin pole küsimus tõendamises, vaid usus. Usus, et meetod (olgu selleks siis randmete koputamine külluse loomiseks või rännak kohtumaks oma väeloomaga, auratransformatsioon vms) töötab.
Eneseabiõpiku järele haarab inimene enamasti siis, kui tal on mingi probleem, elus raske hetk. Haigus, lahkuminek ja töökaotus on tavaliselt need olukorrad, kus lisaks kõigele muule hakkab inimene abi otsima ka kirjasõnast.
Just see asjaolu – raamatu praktiline väärtus, eeldatav kasutegur – teeb suvalisest juturaamatust eneseabiõpiku. Keegi leiab lohutust, keegi saab uut energiat, keegi harjutab end uutmoodi käituma, et vanad vead ei korduks.
Tuleb osata küsida
Eneseabiõpikutest võib leida palju psühholoogiaõpikutes sisalduvaid teooriaid, erinevus on nende esitamise viisis: psühholoogiaõpik on neutraalne ega pretendeeri lugejale ettekirjutusi tegema.
Eneseabiõpikust seda aga just oodataksegi: konkreetseid käitumisjuhiseid. Paljud eneseabiteosed ongi kujundatud töövihiku põhimõttel: loe peatükk läbi, täida lüngad ja soorita ettenähtud mõtteharjutused, alles siis tasub edasi lugeda.
Võib-olla kunagi piisas inimesele piiblist ja pühapäeval kantslist kõlavatest elujuhistest.
Tänapäeva inimese maailm on killustatud, ülekoormatud, kõike võimaldav ja ... segadusse ajav. Inimene otsib lahendusi ja küsib elu mõtte järele nõudlikumalt kui kunagi varem. Üks vajab “Matemaatika õhtuõpikut”, teine Barbara Cartlandi, kolmas aga Gunnar Aarma elutarkust.
Kui elu on parasjagu lill ja küsimusi pole, ei saa ka vastuseid. Kui aga küsimused tekivad, tuleb agaralt vastuseid otsima hakata.
Ja pole sugugi välistatud, et mõni abinõu on peidus just nimelt eneseabiraamatus.
