Saatesari vene tähtedega sai raamatuks kirjutatud
Saated olid ka tuntud muuseumide inimestega, kes tõeliste oma ala fanaatikutena viisid kuulaja Kunstiteatri, Stanislavski või Gogoli kordumatu elu ja pärandi juurde. Haldi Normet-Saarna intervjueeris näiteks kosmonaudi tütart ja Kremli muuseumide direktorit Jelena Gagarinat, läti heliloojat Raimonds Paulsi, legendaarset Taganka teatri juhti Juri Ljubimovit jmt.
Neist kohtumistest on Haldi Normet-Saarna kokku pannud raamatu “Kohtumised legendidega”.
Haldi Normet-Saarna, miks just need kuulsused said raamatusse valitud?
Minu saadete kangelased esindasid erinevaid kunstivaldkondi, aga raamatusse valisin teatri- ja filmikunsti esindajad, sest paljude puhul võib lugeja tunnetada väikest äratundmisrõõmu. Superstaarid Andrei Mironov, Alissa Freindlihh, Oleg Jankovski, Oleg Basilašvili, Donatas Banionis, Liza Bojarskaja, Natalja Varlei, Juri Nikulin ning nende filmihitid “Briljantkäsi”, “Armastus tööpostil”, “Kaukaasia vang”, “Seesama Münchhausen” jt on läbi aastakümnete toonud ikka ja jälle tohutuid rahvamasse kinodesse.
Lisaks eelmainitud nimedele leiab raamatust Eldar Rjazanovi, Bulat Okudžava, Leonid Gaidai, Mihhail Bojarski, Anatoli Papanovi, Aleksei Buldakovi, Innokenti Smoktunovski, Vladimir Võssotski, Raikinite, Mihhail Jefremovi, Veera Alentova ja Lev Durovi loo.
Seejuures pole tähtsusetu fakt, et režissöör Eldar Rjazanovi kuulus “Karnevaliöö” on ekraanil olnud kaugelt üle poole sajandi, tema “Hüva leili” on aga mõnel kanalil raudkindlalt kavas igal vana-aastaõhtul või uusaastahommikul. Tänini. “Moskva pisaraid ei usu” tundub samuti aegumatu kuulsusega olevat, “Jaam kahele” on jätkuvalt sädeleva režissööri ja näitlejaloomingu tippnäiteid.
Seega tuleb juttu ka kuulsate näitlejate ja režissööride mitte vähem kuulsate filmide saamisloost. Ning unustatud pole loomulikult teatritki – enamik mu vestluskaaslastest olid või on tegevad ka mõnes teatris, nõnda saame teada, milliseks nende saatus selles kunstitemplis kujunenud on. Ja tegu pole seejuures saadetest tervikuna maha kirjutatud intervjuudega, vaid nende ainetel kirja pandud lugudega. Kus on kohta ka autori väikestel meenutustel, mõtisklustel ja emotsioonidel.
Kelle puhul tuli kõige rohkem vaeva näha?
Tagantjärele võin öelda, et vaevata ei sündinud ükski lugu. Samas niisugust “vaeslapse käsikivi” tunnet ka ei tekkinud, sest muidu poleks ju üldse mõtet kirjutada. Mõne loo puhul oli algus raske, teisega jäin toppama kuskil keskel, kolmandaga lõpus.
Siinkohal meenub pigem see kokkulepete saavutamise vaev. Näiteks kuidas miljonite ebajumala Andrei Mironovi lesk Larissa Golubkina laskis mul paarkümmend korda helistada, enne kui jutule võttis. Osutudes pärast igati meeldivaks prouaks.
Kellega kokkusaamine on kõige enam meelde jäänud?
Siin saab vastus olla ainult üks – need olid Oleg Jankovski, Donatas Banionis ja Juri Ljubimov. Ja eelkõige seetõttu, et nüüdseks on nad lahkunud teisele poole igavest eesriiet...
Need kaotused on mulle kuidagi väga isiklikud, sest ikka ja jälle meenutan vestlusi staaridega, nende pilke ja näoilmeid ning seda, mis kõik seal taga võis olla.
Raamatus on lood järgmiste staaride või nende lähedastega:
1. Andrei Mironov
2. Alissa Freindlihh
3. Juri Nikulin
4. Eldar Rjazanov
5. Bulat Okudžava
6. Leonid Gaidai
7. Oleg Jankovski
8. Natalia Varlei
9. Mihhail Bojarski
10. Donatas Banionis
11. Anatoli Papanov
12. Aleksei Buldakov
13. Innokenti Smoktunovski
14. Jelizaveta Bojarskaja
15. Oleg Basilašvili
16. Vladimir Võssotski
17. Arkadi ja Konstantin Raikin
18. Mihhail Jefremov
19. Veera Alentova
20. Lev Durov
