Andres Eilart: Maaleht jääb muhedalt uudishimulikuks
Sel esmaspäeval Maalehe peatoimetaja ametis alustanud Andres Eilart tahab säilitada Maalehe positiivsuse, inimsõbralikkuse ja uudishimulikkuse.
Millisena tundub sulle Maaleht teiste Eesti lehtedega võrreldes? Mida tahad Maalehes säilitada, mida muuta? Kas on midagi, mis sind meie maaelus ja ka elu koondumises suurtesse linnadesse murelikuks teeb?
Maaleht on hea Eesti leht. Positiivne, inimsõbralik, muhedalt uudishimulik. Selliseks Maaleht jääb. Tahaksin, et igas vanuses eestlane tajuks igal sammul Eesti võlusid, tunneks rõõmu siin elamisest. Ja et eestlane põleks soovist Eestit veel etemaks kohaks teha. Et ta saaks anda oma tummise panuse just sellesse kohta, kus elab ja tegutseb. Et ta saaks välja mõelda nutikaid teenuseid ja kaupu, mõistaks Eestimaa struktuuri ja värvi. Maaleht on näidanud, et ta oskab sel teekonnal olla parim seltsiline.
Oled Türilt pärit. Milline on su side Türiga praegu?
Olen Tallinnas sündinud, kuid kolisime üsna varsti pärast mu sündi Türile, sest mu sealkandis elanud vanaema tervis oli põdur ja ta vajas tihedat hoolitsemist. Türil olen ma niisiis kasvanud ja sealt pärit. Õieti jagasime oma aastat Türi ja Türi lähedal paikneva talu vahel. Maatööd on mul kõik selged ja meeltmööda.
Türil elasin gümnaasiumi lõpuni 1996. aastal ja sealt edasi võtsin suuna Tallinnasse õppima.
Praegugi katsun ikka aeg-ajalt Kesk-Eestist tiire läbi teha. Olen Türi kultuurikeskuses mõne näituse korraldanud, mis ehk muidu poleks sinna jõudnud. Mitmedki sõbrad-tuttavad tegutsevad sealkandis.
Praegu olen servapidi seotud ühe algatusega, kuidas Türilt pärit suurkujusid linnapildis tuumakalt näidata. Nende seas on näiteks legendaarne maalikunstnik Johannes Võerahansu või keelemees Ferdinand Johann Wiedemann. Sellise kaliibriga tegijaid on seal tegelikult kümneid tegutsenud, kuid ülekohtuselt kipume neid unustama.
Sa oled korraldanud mitmeid näitusi, kokku pannud kunstikatalooge ning koostanud koos Aavo Kokaga raamatud “Pintsliga tõmmatud Eesti”, mille eest ka aasta keskkonnateo auhinna pälvisite, ja “Pintsliga tõmmatud linnad”. Palun tutvusta neid raamatuid natuke lähemalt.
Mõlemad kaardistavad Eestit läbi kunsti. Ühes raamatus on Eesti 150 maastikku näidatud läbi kunstiteoste. Kaardil on fikseeritud täpselt see koht, kus kunstnik seisis. Ja juurde jutustatud lugu.
Teises raamatus märkisime kaardile 150 linna nii Eestis kui terves maailmas, näitasime neid taas läbi kunsti ja rääkisime juurde lood. Need olid aastaid peas idanenud ideed, mis lõpuks õnnestus teoks teha. Eks sellega seoses oleme saanud palju arhiivides ja kunstikogudes tuhnida, Eesti risti-rästi läbi käia. Ja lõpuks tõdenud, milliseid uskumatuid lugusid võib kunsti abil edasi jutustada, hoopis uue nurga alt ühele või teisele vaadata.
Kust su huvi kunsti vastu ja kui suur on su oma kunstikogu? Kes kunstnikest on sulle kõige hingelähedasem?
Ma ei ole kunagi tahtnud kunstikogu tükkidesse teisendada. Kvaliteet on olulisem. Korralikke näitusi kannatab teha küll. Olen varem öelnud, et too pisik on onu Jaan Eilartilt, ajapikku on see aina kasvanud ja arenenud.
Jääksin konkreetsete nimede osas üldsõnaliseks, sest paljudel kunstnikel on kõvasti öelda. Olen katsunud võimete piires nende mõtteid kinni püüda, ja see on minu meelest üks ägedamaid tegevusi maailmas.
Su onu Jaan Eilart oli tuntud loodusemees. Oled ka ise Eesti Looduskaitse Seltsi juhatuse liige. Kas huvi looduse vastu pärinebki onult?
Küllap see huvi on geenides. Onu teadis iga teenatukest ja nurgatagust peast ning õnneks on ta mind oma retkedele kaasa võtnud. Tema haaravalt juurde jutustatud lood, mis sidusid omavahel kultuuri ja loodust, külvasid loodusehuvi aina juurde. Kes neid lugusid on saanud kuulata, teab, millest räägin.
Oled sa rohkem metsa- või mereinimene?
Jalgadega meeldib vast ikka pigem kindlalt maapinnal olla, aga silmadega samal ajal vett haarata. Üks sugulusliin jõuab Hiiumaale, Ülo Soosteri sünnikandi maadele. Ega vett seal ju otse näha polegi, aga ometi istub meri hinges sügavalt. Ja mets – emotsionaalselt asendamatu on ju näiteks männimetsa lõhn või sügisene seenekülv. Samamoodi soo, kuplid, ka tööstusmaastik – kõik nad pakuvad oma vaatenurga. Käin meelsasti kõiki neid radu.
Kas on midagi sellist, mis sulle onu tõekspidamistest või õpetustest eriti meelde on jäänud?
Ta õpetas mind eri valdkondi omavahel siduma. Õppinud olen majandust, tööd teen tekstiga, huvi tunnen kunsti vastu. Jaan Eilart oli see, kes nügis mind eri distsipliine ühendama. Nügib siiamaani, kuigi ta ise on juba hulk aastaid manalas.
Kas oled mõne maakohaga Eestis ka praegu rohkem seotud?
Muidugi pean siin nimetama maakodu Vändra vallas. Võidula küla – ka keset Eestit – on uskumatult kosutav paik. Mõni on öelnud, et Kesk-Eesti oma maastikega on igav… Mina nii ei arva.
Ivar Soopan lubab põhjalikke lugusid
Sellest nädalast töötab Maalehes ka Ivar Soopan, kes oli Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Läänemaal ja Hiiumaal.
Ivar on mitmekülgne ajakirjanik, kes on meedias töötades selgeks õppinud eri ametid. Alustades 1990ndate algul ajakirjanikuna Läänlases ja Läänes Elus, läks ta 1998. aastal Eesti Päevalehte hoopis küljendajaks.
“Tahtsin selgeks saada kõik ajakirjandustöö tahud,” põhjendas ta. “Enne ERRi minekut ei teadnud ma ju ka kaameraist ega raadiotööst midagi,” ütles Ivar Soopan, mööndes, et ka kirjutavale ajakirjanikule tuleb kasuks, kui ta oskab teha oma lugude juurde mitte ainult fotosid, vaid ka videoid, rääkimata artiklite küljendamisest ja nende juurde infograafikute tegemisest.
Eesti Päevalehes tegi Ivar Soopan ka reportaaže sõja- ja kriisikolletest Iraagis, Iisraelis, Palestiinas, Liibanonis, Süürias, Indias, Kõrgõzstanis, Tais ja mujalgi. “Igale poole, kus midagi juhtus, palusin peatoimetajal end võimalusel suunata, kui eelarve seda lubas,” lausus Ivar.
Kolme Iraagi-kogemuse kokkuvõttena sündis tal raamat “Tappev uudishimu”, muudest reisidest kriisipiirkondadesse “Rännakud murtud maal”. Kokku on Ivar Soopani sulest tulnud kuus raamatut, kolm reiside põhjal ja kolm lasteraamatut.
Pärast kümmet aastat tööd Eesti Päevalehes läks Ivar tagasi Läänemaale, kus pidas Lääne Elu peatoimetaja ametit ja asutas oma veebiportaali Läänlane, mida veab praegugi koos ajakirjanik Tarmo Õuemaaga. Ligi viis aastat töötas ta ERRi korrespondendina.
Ivar Soopan tunnistab, et talle meeldib vaheldus. Seepärast võttis ta hea meelega vastu ka kutse asuda tööle Maalehes.
“Mulle meeldib, et siin saan teha pikki lugusid ja oma kirjatükid korralikult ette valmistada. Pealiskaudsus on ära tüüdanud,” tunnistab Ivar Soopan, viidates sellele, et veebiajakirjandust ning tele- ja raadiouudiseid tehes ajab kiirus taga ja süvenemiseks ei jää aega.
