Ivar Soopan: Ajakirjanik ei pea kompama eetikapiire Savisaare ega ka teiste puhul

Seda, kui suur on lugejate huvi ühe või teise teema vastu, on täpselt raske hinnata enne, kui lugu on avaldatud. Küll aga on igas kogemustega ajakirjanikus tiksumas tahhomeeter, mis näitab juba enne loo avaldamist, kui suureks mootori pöörded kerida võivad. Üldjuhul teab ajakirjanik, kas artiklit loetakse palju või mitte. Mis selle teadmisega peale hakata?

Sellega saab palju peale hakata. See võib ajakirjanikku pimestada ja ta kirjutabki võimalikult palju seesuguseid lugusid, sest lõppude lõpuks on ju meedia äri. Nii sünnivad lood, millel on palju lugejat haaravaid omadusi. Paljud muud tähtsad omadused aga puuduvad või neid on vähe.

Ka igavatest teemadest kirjutab hea ajakirjanik huvitava loo, leides õigeid näiteid, võrdlusi, andes igavatele faktidele tähenduse ja luues sellega seosed, mis puudutavad lugejat. Mõni oskab loetava artikli kirjutada vaid sõnaseadmiskunsti harrastades, jutustades lugu enda tunnete ja tähelepanekute kaudu.

On ka lugusid, mida kirjutama asudes võib ajakirjanikule tunduda, et see on väga oluline teema ning rahvas peab sellest kuulma. Ajakirjanik teab, et ajalehe omaniku suu venib rahulolevale muigele, sest artikkel läheb kindlasti kaubaks - kümned tuhanded lugejad vajutavad arvutis pealkirjale ja ostavad kioskist ajalehte, et teada saada. Aga mida teada saada?

Veebiväljaannete kommentaariumides ja Facebookis on praegu kuum teema Edgar Savisaare haigus ning Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu teemakäsitlus. Ajakirjanikud teavad, et vaid Savisaare nime mainides klikatakse praegu pealkirjale. Isegi siis, kui pealkirjas pole midagi uut, mis annaks värsket või asjalikku teavet. Kui ajakirjanik laseb end pimestada teadmisest, et seesuguseid lugusid kindlasti loetakse ja rahvas seda ju tahabki, siis võiks rahulikult aja maha võtta ja mõelda uuesti. Ajakirjanik ei pea kirjutama lugusid, mida rahvas tahab. Kui vaid artiklite loetavuse edetabelite järgi tööd teha, peaksid ajalehed ja veebilehed koosnema seksist, tapmistest, abielurikkumistest, avariidest ja muust sellisest, mis on tormid veeklaasis ja rahuldavad vaid lugejate kõige madalamaid vajadusi. Seesuguse rahulduse pakkumine ei ole ajakirjanduse ülesanne.

Savisaare haiguse teema on kindlasti see koht, kus ajakirjanik, eriti veel ajakirjanduse õppejõud, peaks mõtlema rohkemale kui paljuräägitud lausele “inimestel on õigus teada”. On, aga kui reporter kirjutab sellel ettekäändel loo, milles puudub oluline või uus teave ja mis puudutab loo keskmes oleva inimese eraelu, siis pole see ilus. Ajakirjanik võib lõputult korrata ja vastu rinda taguda: Savisaar on avaliku elu tegelane ning seepärast kehtivad tema eraelu kajastamisel teised reeglid.

Nii ja naa. Praegu me ei räägi Hundisilma jaanituleõhtust. Me räägime inimesest, kes võitleb oma elu eest. Ajakirjaniku sisemised reeglid on paigast ära, kui mehe tervisest kirjutades peab ilmtingimata eetikapiire kompama. Edgar Savisaar on eelkõige inimene ning alles siis erakonna esimees ja linnapea. Ajakirjanik peab samuti olema eelkõige inimene, mitte klikimasina mootori kõige tähtsam või kõige tähtsusetum hammasratas.