Neeruti maastikukaitsealal leidub kolm viuharuldust

Esimene neist, jändriku kase otsa ehitatud hiireviupesa, asub Neeruti kaitsealal Patermäel. Looduseuurija, kohalik mees Marek Vahula avastas selle enda jaoks 1984. aastal, aga Kuresöödi talu peremees Aavo Mumm, kelle maadel pesitsuspaik asub, kinnitab, et tema nägi seda pesa ja hiireviu poegi selles juba aastal 1982.

Ning kuna ta toona kaks poega rõngastas, on hiireviu pesitsemise algusaeg Patermäel ka dokumenteeritud. See tähendab, et too linnuliik on selles kohas pesitsenud juba vähemalt 33 aastat, mis teadaolevalt on Eestis kui mitte kogu maailmas ainuke nõnda pikka aega asustatud hiireviupesa. Lisaks sellele arvab Marek Vahula tagantjärele, et küllap olid esimesed linnud selles kohas pesa ehitamas ja poegi üles kasvatamas juba paar-kolm aastat varem – 1970ndate lõpus.

Vanim teadaolev pesa

Patermäe pesa asub umbes saja-aastase kase otsas, 16 meetri kõrgusel. Puu peab vastu, kuivamise märke veel igatahes näha pole.

Eestis kooruvad hiireviu pojad mai lõpus ja muutuvad lennuvõimeliseks juulikuu lõpuks. Marek Vahula käib igal aastal pesa n-ö inspekteerimas, vähemalt ühe korra, ja tavapäraselt on selleks päevaks juulikuu esimene laupäev. Tänavu aga näiteks esmaspäeval, 6. juulil. Selleks ajaks on pojad juba piisavalt suured, linnuema pole enam tundlik. Kui pesa juurde ronida siis, mil seal alles munad, võib lind pesa hoopis maha jätta. Viu-pojad hakkavad lendama umbes 35päevaselt.

Kaitseala meeldib lindudele

“Selleks ajaks on poeg või pojad juba nii suured, et paistavad kätte ära, ei pea eraldi puu otsa ronimagi,” räägib Vahula. “Selle 32 aasta jooksul on Patermäe pesast tuule tiibadesse saanud 31 hiireviud. Mõni aasta on pesa ka tühi olnud, mõnel aastal on olnud paar-kolm poega.”
Vahula meenutab, kuidas ta esimest korda ronis seda viupesa vaatama 12aastaselt – tahtis ühte poega endale saada. Ja loomulikult kukkus enne pesani jõudmist umbes kuue meetri kõrguselt alla. Jonn oli aga suur − kolme päeva pärast, kui haavad lakutud, üritas ta uuesti, ja sedapuhku õnnestunult. Pesas oligi toona vaid üks poeg, Vahula viis selle koju, kasvatas lennuvõimeliseks. Noor hiireviu elas lähikonnas, kuni sattus septembrikuu keskel ühe külanaise kanavõrku ja sai sel moel õnnetult hukka.

Ta selgitab, et tavaliselt ongi viupesakonna suuruseks kaks või kolm poega, harvem neli, aga teada on ka viieliikmeline pesakond. Nii juhtus Neeruti mail 1999. aastal. See on maastikukaitseala teine rekordtulemus, sest teist sellist juhust Vahula kusagilt nimetada ei tea, kuigi on viude kohta teavet kogunud juba aastaid.

Ta on teinud viu-uuringuteks koguni matku ja reise – nii Eesti-siseseid teadaolevatesse pesitsuskohtadesse kui ka piiritaguseid. Kaugeim neist on viinud teda poolteiseks kuuks Hispaaniasse. Seal soovis ta oma 1200 kilomeetri pikkusel rännakul leida kinnitust või kummutada väidet, et Gibraltari väin on herilaseviu rändeteel oluline vahepeatuse koht. 

“Ühtegi herilaseviud ma seal ei näinud, küll aga teisi viusid,” tõdeb Vahula. “See annab tunnistust sellest, et herilaseviu lendab talvituma Kesk- ja Lõuna-Aafrikasse, aga väldib oma teel suurt Sahara kõrbe, lennates sellest ida poolt kaarega mööda.”

Viude kohta mitu uuringut

Kolmas rekord on järgmine. Aastal 1999 pesitses Neeruti maastikukaitseala 1272 hektaril üheksa paari viusid. Vahula sõnul on see asustustiheduse poolest kindlasti tipptulemus, ületades keskmist oma kolm korda.

Miks see kant siis hiireviudele ikkagi nõnda meelepärane on ja neid võiks isegi öelda hordidena ligi tõmbab? Marek Vahula arvab, et ju siis on seal viudele vajalikud biotoobid olemas, maastiku reljeef on seal ka Eesti mõistes küllaltki omapärane ja see kõik sobib viudele.
Neeruti röövlinnud on tervikuna suhteliselt hästi uuritud. Aastatel 1984–1993 tehti kolm uurimistööd: Neeruti MKA kulliliste ja kakuliste kohta ning kaks uuringut Neeruti röövlindude kohta. Kahe viimase läbiviijad tulid ka vabariikliku konkursi võitjateks.

Hiireviud on lihtne kohata

Eestis võib kohata veel haugaslaste sugukonda kuuluvat herilaseviud, aga tema moodustab hiireviust eraldi perekonna. Hiireviuga ühte perekonda kuulub karvasjalg-viu.

Kes soovib Eestimaal hiireviud kohata, peaks Marek Vahula soovitust mööda sõitma kusagile avarale maastikule, kus näiteks heinapallidega põllud, millel leidub elektriposte või põhuhunnikuid.

“Binokkel kaasa ja lihtsalt põldude vahel ringi sõita, küllap siis kohtab ka hiireviud,” kinnitab ta.

Vahula kummutab ka ühe laialdaselt levinud eksiarvamuse. Nimelt ei tasu hiireviud süüdistada kanavarguses – 130st uuritud pesast vaid kolmest leiti kanaluusid. Hiireviu toidulauast 50% moodustavad uruhiired, neid vajab ta päevas vähemalt kolm tükki. Ja just selle poolest võib ta ka meie põllumeestele kasulik olla, hoides kontrolli all põldudele külvatud seemneid hävitavaid närilisi.

“Paljudes Euroopa riikides pannakse põldudele hiireviude kohalemeelitamiseks umbes kahe meetri kõrguseid poste, kus istudes on neil hea ülevaade põllust ja saagi liikumisest,” märgib Vahula. “Kunagi katsetasime seda ka siin, aga meie põllumehed pole millegipärast vedu võtnud.”

Hiireviu (Buteo buteo)

• Haugaslaste sugukonda ja viu perekonda kuuluv röövlind.
• Keha üldpikkus 53 cm, tiiva pikkus isaslinnul 34–37 cm, emaslinnul 37–40 cm, kaal isaslinnul 620–910, emaslinnul 880–1000 grammi.
• Hiireviu on Eestis kõige arvukam haugaslane, kelle isendite arv sõltub eelkõige peamiste saakloomade (hiirte) arvukusest. 
• Viimastel aastatel on meil pesitsevate hiireviude asurkonna suurust hinnatud 5000–6000 linnupaarile. 
• Herilaseviusid pesitseb Eestis 800–1100 paari. 
• Eestis on hiireviu rändlind, kes saabub märtsi lõpul ja lahkub septembris. Talvitub Aafrika kesk- ja lõunaosas.
• Neeruti maastikukaitsealal pesitses 1989. ja 1990. aastal üheksa paari hiireviusid, mis teeb keskmiseks pesitsusterritooriumi suuruseks 133 hektarit.
• Toitub peamiselt väikeimetajatest, linnupoegadest, roomajatest ja konnadest.
• Hiireviu kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.
• Rahvapärased nimed: rotikull, vihmakull, jänesekull, vihmaviug.

Allikas: Marek Vahula, bio.edu.ee, Vikipeedia