Andres Eilart: Kolhoosikontorid - põlata või hoida?

Võtsime selles Maalehe numbris ette suuremahulise projekti. Ajakirjanikud läksid ilmakaartesse laiali, et üle Eesti koguda lugusid kunagiste kuulsate kolhoosikontorite kohta. Teate küll neid kümneid ja kümneid üüratuid hooneid, mida omal ajal ehitati justkui üksteisega võisteldes ning mille kergitamisel raha ei loetud. Need hooned on Eesti maastiku lahutamatu osa. Lähiajalugu.

Meid huvitas nende märgiliste hoonete olukord ja saatus. Mõni on lausa tondiloss, mõni leidnud uue rakenduse. Nüüd liigub plaan kunagised tuntud kolhoosikontorid kaitse alla võtta, väärtuseks kuulutada.

On neid, kellele see kava mõjub punase rätiku näitamisena, aga ka neid, kelle meelest ajab nostalgiat üle ääre. Mõni põlgab, mõni kummardab. Lammutada! Või hoopis hoida…

Tegelikult on üllatav, miks pole need juba praegu muinsuskaitse all.
Tegu on ju tipparhitektide parimate ideede järgi loodud unikaalsete hoonetega, millel märkimisväärne roll möödunud sajandi ehituskunstis. Aga ka Eesti elu kujunemisel. Nad on vaatamisväärsused ja jäävad selleks, mida omavalitsustel tuleb senisest hoopis rohkem turundada. Kaitse alla võtmine aitaks nii hoonete ilmet hoida kui ka tähelepanu võita.

Nendesse ehitistesse koonduvad meie ja meie vanemate lood. Paljud neist on täis põnevat kunsti. Need on hooned, mis käivad maastiku ja ajaloo juurde. Nagu seda on kirik, mõis, linnusevaremed või koolimaja, mille säilitamise puhul pole meil ühtegi küsimust.

Osa nõukogudeaegsest arhitektuurist väärib kaitsmist. Paljudes väikeasulates on just kolhoosikeskus kõige võimsam ehitis. Nendes on hing ja sisu, mille lagundamine ei lõpe võidukalt.

Mitmed unikaalsed hooned ongi otsad andnud. Kõike paraku päästa ei suudaks. Ärme räägime igast lagunevast kolhoosilaudast, mida polegi mõtet säilitada. Küll aga tuleb olulisemad ehitised kiires korras läbi sõeluda, kaitse alla võtta ja rahvast teenima panna.

Lähiajaloo mõtestamine ja kaitse alla võtmine on üks samm, teine on nendele suurhoonetele taas eluvaim sisse puhuda. Eestis on näiteid, kus ka väikekohtades paiknevatele arhitektuuripärlitele on rakendus leitud. Nendest saamegi õppida. Kõik saab alguse soovist suurelt mõelda.

Mulle meeldiks, kui kunagi kolhoosikontorina rajatud uhked ehitised oleksid (sise)turistidele mõeldud programmides, kus arhitektuuri- ja kultuurigurmaanid saaksid kohapeal oma mälupilti timmida.

Mulle meeldiks, kui nendes hoonetes paikneksid näiteks käsitöökojad, vanakraamilaadad, loomekeskused, söögi- ja majutuskohad, toimuksid kultuuriüritused. Need oleksid kohad, kus saaks tehnika arengut käega katsuda. Jah, meie mälupildikeskused.

Selleks on tarvis entusiaste ja peremehetunnet. Ja toetavaid ametnikke. Kui me ei kaitse keskseid hooneid, siis suretame ka entusiasmi välja.

Armas Maalehe sõber, jaga meiega oma lugusid, mis on seotud kunagiste kolhoosikontoritega. Anna meile teada, mida sinu meelest võiks sääraste suurhoonetega ette võtta. Kuidas ja millist rakendust neile leida?