Teraviljasaak sõltub lipulehe ja viljapea tervislikust seisundist

Teraviljade saagitaseme kujunemises omavad tähtsust paljud tegurid: ilmastikutingimused, agrotehnika tase, mulla omadused, väetamine, taimekaitse jm.

Saagi moodustumisest võtavad osa saagistruktuuri elemendid: produktiivsete võrsete arv pinnaühiku kohta, terade arv peas ja 1000 tera mass. Need on omavahel tihedas vastastikuses sõltuvuses. Kui 1000 tera mass üldiselt on sordiomane suurus ja kasvutingimustest üsna vähe mõjutatav, siis produktiivvõrsete arvu ja terade arvu peas saab agrotehnikaga suhteliselt hästi mõjutada.

Taliviljad on hea võrsumisvõimega, mis näiteks talvekahjustuste puhul omab olulist tähtsust taimiku tiheduse taastamisel. Loomulikult tuleb siis väetamise ja taimekaitsega tagada, et põhiosa moodustunud võrsetest saaks areneda produktiivseteks ja annaks normaalselt saaki.

Teraviljade otstarbeka väetamise tähtsus siinkohal kordamist ei vaja ̶ seda on aina räägitud koolitustel ja nõuandepäevadel. Põllumees on hästi kursis sellega, millal, kui palju ja millist väetist tuleb anda, et eesmärgiks seatud saagitaset saavutada. Reeglina tehakse teraviljadel ära ka keemiline umbrohutõrje ja esmane haiguste tõrje, mis õnnestunud pritsimise korral suudab taimi kaitsta lehehaiguste eest võrsumisfaasi jooksul. Enamasti aga ei piisa ühekordsest haiguste tõrjest.

Käesoleval juhul tahaksimegi rõhutada teraviljade hilisemates kasvufaasides tehtava profülaktilise haigusetõrje tähtsust. Selle eesmärk on kaitsta lehti, mis on välja arenenud kõrsumisfaasi jooksul, eriti aga lipulehte ning viljapead. Sest just nendes, hilisemates arengufaasides moodustunud taimeorganites talletunud assimilaatide varal kujunebki välja terasaak.

Teadlased on uurinud, kui suur on eri astme lehtedes ja teistes taimeorganites toimuva fotosünteesi mõju viljapeas moodustuvale terasaagile. Näiteks Inglismaal läbi viidud talinisu katsetes on kindlaks tehtud, et kui produktiivvõrse terade saaki panustavad lipulehest allpool paiknevad kolm-neli lehte kokku vaid ca 35% ulatuses, siis lipulehes ja viljapeas toimuva fotosünteesi panus terasaaki on vastavalt 43% ja 22%.

Need arvud näitavad, kuivõrd oluline on hoida lipuleht ja pea haigustest vaba ning võimalikult kaua fotosünteesivõimeline. Mida laiem, pikaealisem ja haigustest kahjustamata on lipuleht, seda paremini mõjutab see hiljem terade täitumist ja suurendab terasaaki.

Uuringutes on siiski selgunud, et lipulehes toimuva fotosünteesi aktiivsus hakkab lipulehe väljasirutumise faasist (EC 39–41) alates vähenema ning loomisfaasist (EC 52–55) alates kandub fotosünteesi raskuspunkt viljapeale (pähikutele), kus see toimub kõige aktiivsemalt õitsemise faasis.

Viljapeas toimuva fotosünteesi panus terade täitumisse, s.t saaki, on suhteliselt suurem nendel juhtudel, kui lehed on tugevalt kahjustatud ̶ kas taimehaigustest tabandunud või põua tõttu kuivanud. Kestva niiskusepuuduse tingimustes, kui ka lipuleht enam ei funktsioneeri, suudab pähikutes toimuv fotosüntees ekstreemse saagilanguse siiski ära hoida. Pähikutel olevatel ohetel on samuti suur tähtsus, seda eriti põuastel päevadel. Ohted on fotosünteesivõimelised, samuti aitavad nad ebasoodsa temperatuuri tingimustes kaitsta pähikutes täituvaid teri.

Seega on väga oluline vältida teraviljade haigestumist ka hilisemates kasvufaasides. Lipulehte ja pähikuid kahjustavate taimehaiguste tõrjeks tuleb kasutada profülaktilist pritsimist efektiivsete fungitsiididega.