Taasviljuv vaarikas annab võimaluse suve pikendada
Viimasel kümnendil on Eestis hakatud järjest rohkem kasvatama taasviljuvaid ehk remonteeruvaid ehk sügisel viljuvaid vaarikasorte. Selliste sortide kasvatamine annab võimaluse saada värskeid vaarikaid lisaks nende tavapärasele kesksuvisele tarbimisajale terve sügise vältel.
Kasvatamise eelised ja puudused
Taasviljuva vaarika kasvatamine ja hooldamine on üldjoontes sarnane meile tavapärase vaarika omaga. Kuid sügisel viljuva vaarika kasvatamisel on tavasortidega võrreldes hulga eeliste kõrval ka mõningaid puudusi.
Taasviljuvate vaarikate kasvatamine annab võimaluse pikendada värske marja saadavust, soodsate ilmaolude korral isegi oktoobri lõpuni. Sellised sordid annavad ideaaloludes kaks saaki aastas. Esimene saak valmib samaaegselt suvel viljuvate vaarikasortidega ja viljad asuvad eelmise aasta ehk talvitunud vartel. Teine saak valmib augusti lõpus − septembri alguses, viljad asuvad kasvuaasta, puitumata võrsetel.
Meil on siiski otstarbekas panustada just sügisesele saagile, kuna ületalve jäetavad varred saavad tihti talve- ja külmakahjustusi. Enamikul aastatel on taasviljuvate sortide sügisene saak väga rikkalik. Vaarikamardikas (meile teada kui „vaarikauss“) neid sorte ei kahjusta, mis loob eeldused taasviljuva vaarika sortide edukaks kasvatamiseks sünteetilisi kahjuritõrjevahendeid kasutamata ja maheviljeluses.
Enamik taasviljuvaid sorte ei vaja toestamist, kuna nende kasv on püstine ja tugev. Taasviljuva vaarika saagikust ei mõjuta suvised põuaperioodid nii oluliselt kui suvelviljuvaid vaarika sorte. Sügise poole on tavaliselt piisavalt mullaniiskust, mistõttu sügisesed sordid on stabiilselt suure vilja massiga. Taasviljuv vaarikas kasvab ja viljub edukalt ka kergematel muldadel.
Kuid on ka puudusi, mida suvelviljuvatel vaarikatel enamasti ei ole. Mõnel aastal võib sügisene marjasaak olla tagasihoidlik, kuna hilisele ajale jäänud saak ei pruugi lõpuni valmida. Päikesevaese ja vihmase sügise korral kannatab viljade maitse ja kvaliteet, seda eriti hilissügisel. Väga vihmasel perioodil lähevad marjad hallitama.
Rikkalik sordivalik
Taasviljuva vaarika sortide valik on küllaltki rikkalik. Enamik neist on vähelevinud, vaid mõned on laialdasemalt kasutusel ja kasvatatakse tootmisaedades.
Tuntuim neist on sort ’Polka’. Tema viljad on tumepunased, väga suured ja väga hea maitsega. Varred püstised on üsna seisukindlad. Üpris talveõrn, mistõttu suvine saak saadakse ainult pehmemate talvede järel. Sügisene saak on rikkalik. Vähemtuntud sortidest on ’Polana’ võrdlemisi suurte viljadega. Varred püstised ja üsna seisukindlad. Sort on talveõrn, mistõttu suvist saaki enamasti ei anna. Sügisene saak on rikkalik, kuid osa sellest jääb sügiskülmade kätte.
’Babje leto’ viljad on väikesepoolsed. Sort on hea talvekindlusega, mistõttu saaki saab enamasti nii suvel kui sügisel, ent saagikus on tagasihoidlikum. Vajab toestamist.
’Gerakl’ (’Herakles’) − viljad on väga suured, kuid küllaltki hapud. Varred tugevad ja püstised.
Hoolimata sellest, et taasviljuv vaarikas ei ole enam ammu meie aedades tundmatu, tekitab sügisene värske vaarikas ikka veel paljudes võõristust. Traditsiooniline vaarikaaeg on ju siiski kesksuvi.
Taasviljuva vaarika kasvatamine on üks väljapääs just maheviljelejatele, ka talvekahjustuste risk ei muuda sügisest saaki olematuks. Ometi varjutavad just sügisvihmade ning külmema-niiskema ilmastiku põhjustatud kahjustused (nt hallitused) veidi sügisel viljuva vaarika kasvatamist.
