Ravimitest, paist ja puhumisest

Tartu Ülikooli farmakognoosia dotsent Ain Raal tunnistas, et kui tal pea valutab, aga kiirustab loengut pidama, võtab kindlasti tableti. Mitte ei keeda taimeteed, mis oleks tema kui ravimtaimede uurija puhul ootuspärane.

Mina ei usu alati nn sünteetilistegi ravimite jõusse ja näen siin-seal vaimusilmas meditsiiniametnike vandenõu. Näiteks ei saa ma aru, miks ei müüda apteegi käsimüügiletis 5% diklofenakisisaldusega geeli, millest valule leevendust saab, vaid lahjat ja kasutut 1%.

“See on selleks, et inimene end üle ei raviks,” seletas Ain Raal. “Vahel ongi abi vaid masseerivatest liigutustest ja usust, et valu kaob.” Ja tõi näiteks, kuidas haigele põlvele peale puhumine lapse nutu vaigistab.

Ikka see vana lugu, kuidas inimest tema enda eest kaitsta tuleb... Aga usaldus? Sama küsib ka Raal ise, kui tunnistab, et kööginuge ju tarbimisest ära ei korjata, miks siis mõned raviomadustega taimed saja luku taga hoitakse.

Paraku selgub, et ega taimedestki kohest abi saa. Ikka läheb vaja aega, kannatust ja eelkõige usku. Teisisõnu: et aegsasti haigust ravida, tuleb õigete taimedega sõber olla palju enne seda, kui haigus endast märku annab.

Ehk mõistusõnu: et üldse mitte haigestuda, söö head ja õiget toitu ning joo koduümbruse taimede teed. Nii eladki saja-aastaseks ja haiguste peale vaid puhud – kõtt!