Kilekottidele tuleb leida asendus
“Kilekottide kasutamise tugev vähendamine on eelkõige looduskeskkonna kaitse huvides, ühtlasi säästaksime sellega naftat, millest kilekotte toodetakse,” ütles EP liige Tunne Kelam. Tema toetab maksimumeesmärki piirata aastaks 2025 kilekottide tarbimist 40 kotini inimese kohta aastas.
Eelnõu kohaselt peavad liikmesriigid kasutama üht kahest võimalusest:
• võtma kasutusele meetmed, millega tagatakse, et 2019. aasta lõpuks ei ületa aastane keskmine tarbimine 90 ning 2025. aastaks 40 õhukest plastkandekotti inimese kohta, või
• tagama 2018. aasta lõpuks, et õhukesi kilekotte ei anta tarbijale kaupade või toodete müügikohas tasuta.
Õhukesed kilekotid, mis on õhemad kui 50 mikronit, moodustavad suurema osa ELis kasutusel olevatest. Selliseid kilekotte on paksematest raskem korduvalt kasutada ning nad muutuvad seetõttu kiiremini jäätmeteks. 2010. aastal kasutas iga ELi kodanik hinnanguliselt 198 kilekotti, millest ligi 90 protsenti olid õhemad kilekotid.
Poolteist aastat tagasi, kui teema Brüsselis tõstatati, arvas keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek, et jutt käib suurtest plastist kandekottidest, mida saab osta kassadest kauba poest koju viimiseks. Nüüdseks on aga asjad täpsustunud.
“See puudutab kõiki kilekotte, mis kauplusest kaubaga kaasa antakse,” ütles Eek. See tähendab, et siia alla kuuluvad ka väikesed läbipaistvad plastkotid, kuhu ostja saab panna puu- ja köögivilja.
Kui õunad ja porgandid võib kenasti koju tuua mitmekordseks kasutamiseks mõeldud võrkkotis, mis on poodides juba ka müügil, siis lahtise kartuli puhul see ei sobi, kuna muld pudiseb läbi võrgu välja. Eek selgitab, et naljakal kombel ei lähe poes eelpakendatud kauba puhul kasutatud kilekotid arvesse, nii et pakitud kartulit saab rahulikult edasi müüa.
Samas lisas ta, et see, mida Eesti teeb, pole veel otsustatud, kuid kilekottide teemat ei pea ta võrreldes mõne muu küsimusega sugugi keeruliseks.
