Anneli Tõevere-Kaur: Teisteta ei oleks meid

Huvitav on jälgida, kuidas inimese enesetunnetus elu jooksul muutub. Noores eas arvame rõõmuga kõik selle, kes ja mis me oleme, ning ühtlasi oma elu kordaminekud, peamiselt iseenda saavutuseks. Vanemaks saades kasvab arusaam väliste mõjude tähtsusest. Õigupoolest õpime nägema, et ilma teisteta ei oleks meid.

Mind köidab aeg-ajalt üks mõte, mis on sedavõrd kummastav, et selles lõpuni minna on pea võimatu. Kujutlen, milline oleks inimene siis, kui tal oleks mingil moel võimalik elada terve elu täielikus üksinduses. Kohe selle kujutluspildi alguses on selge, et ilma enesepeegeldusteta teistelt, ilma kaasinimeste katkematu mõjuta ei saaks me iseendaks. Intellekt, kultuurijanu, loomingulisus ja veel hulk harjumuspäraseid inimlikke jooni, mida meis toidavad välised mõjud, jääksid lootusetult kängu.