Peeter Sauter: Euroopa multikulti idee on kriisis
Käisin hiljuti Viinistu kalurikolhoosi tootmiskompleksist välja kasvanud kultuurikeskuses ja tõdesin, et sel suvel tehakse seal nelja teatritükki.
Neli kolme kuu jooksul on üsna sama, mis valmib mõnes kutselises teatris talvel. Ainult et Viinistus pole palgal teatri direktorit, pealavastajat, peakunstnikku ega üldse mingit statsionaarset personali. Lavastusi teha tahtjad tulevad oma meeskondadega ise kohale. Ukse taga järjekorda vast pole, sest Eesti on täis mõisu, vanu tehasehooneid, küüne ja muud, mida annab teatrisündmuseks kohaldada. Ja publik tuleb hea meelega vaatama.
Viljakas seeme
Eesti Teatri Agentuuri kodulehelt lugesin kokku 22 suvelavastust üle Eesti. Kahjuks puuduvad andmed vaatajate arvu kohta, puudub ka ülevaade teiste riikide suvelavastuselembuse kohta. Mul on tunne, et kui Sherwoodi metsas (mis laanest on järele jäänud) mängida Robin Hoodi, oleks see midagi nii harjumatut, et publik ei tuleks kohale. Edinburghi kevadine festival on suutnud end käimas hoida ja pakub palju alternatiivteatrit, aga ikka linnakeskkonnas.
Vast pole teistel võtta taolist vaba loodust ja tühjalt seisnud hooneid... Aga ma ei usu, et asi on vaid selles. Eesti seeme on viljakas. Olgu see siis laulumänguseltside ajast või rahvalauludest.
Oma veerand sajandit tagasi oli tunne, et nüüd jäävad Eesti teatrid tühjaks, sest ära oli kadunud teatrimängu kultuurilise vastupanu funktsioon. Ja eks mõneks ajaks jäidki teatrid üsna tühjaks, sest rahval polnud lihtsalt piletiraha. Kui piletit jälle osta jõuti, tuldi meelsasti vaatama just tõsist tükki.
Inglise teatrikoolis küsiti mult, et mida Eesti teater mängib ja publik vaadata tahab. Kui lugesin ette, et muu hulgas vaadatakse meelsasti ka Briti ja Iiri autoreid nagu Alan Aykbourne, Harold Pinter, Samuel Beckett, Conor McPherson, Martin McDonagh, siis oli see teistele arusaamatu. Inglased imestasid: seal on ju meie seltsielu naljad, meie keelemängud ja kultuuritaak. Mida teie sellest teate?
Püüdsin seletada, et me vaatasime juba hällis Briti seepe ja kuulasime biitleid, kuigi meil on isegi oma kultuur olemas. Ega nad mind hästi uskunud. Ei ühes ega teises. Eesti fenomene ja kultuurijanu lahti seletada tundus mõttetu.
Stagneerumise vastu
Kahtlustan, et kultuurihuvi siitkandist ei kao. Kui praegused noored, kes ennast ühiskonna tavategemistest kõrvale asetavad ja on vaikivalt kriitilised, veidi vanemaks saavad, pole neilegi midagi huvitavamat kui eesti kultuur. Sihin tuntud tõdemuseni, et kes noorelt pole olnud vasakradikaal või anarhist ja hiljem ei saa liberaaliks, on ilmselt kaabakas, sest tal ei ole välja arenenud empaatiat teiste ühiskonnagruppide suhtes. Jah, kodunoorte mässu puudumine võib olla ohu märk. Siis võivad mässama hakata teised, nagu see on juhtunud Rootsis või Prantsusmaal või Inglismaal. Kuidagi peab ühiskonda ja valitsust kõigutama, et nad ei stagneeruks.
Aga Euroopa multikulti idee on kriisis, ja on küsitav, kas seda peab hakkama sealt välja sikutama, sest kultuuri ei saa eri rahvusgruppide abil mitmekesistada programmiliselt. Seda pole mõtet forsseerida, kultiveerida ega eirata. Üdieestilik suveetenduste hullus on aga tõeliselt kaasahaarav ja kõigile võrdseid võimalusi pakkuv nähtus.
