Sulev Oll: Läheks õige arhiivi

Olen hariduselt ajaloolane, see takistab mul maailma kaasaegsena, kohutaval kiirusel arenevana ning üha uusi kõrguspunkte võtvana näha. Pigem otsin ma midagi tolmust, aeglustan kõndi, püüan meenutada. Jah, ma ootan, millal olnu jõuab mulle järele, et saaksin ise nii vanaks, kui mäletan eelmist põlvkonda mulle õpetussõnu jagamas.

Eks nende õpetussõnade sekka sattus ka tüütuid targutamisi, kuid katsume siinkohal ise paremad olla. Ennemini tõusevad öeldud laused ja räägitud jutud üha enam hinda. Näiteks isa lugu sellest, kuidas tema isa õpetas oma poega imevesti nööpe avama. Teed ühe lahti, siis kerkid maast veidi õhku, alustas isa. Tean, tean, tean, vuristas poeg, tegi kõik nööbid lahti ja lendas minema. Ning teda ei nähtud enam kunagi.