Jaan Tooming: Kes valgustab teed?
Tuli Eesti Vabariik ja igatseti oma maalappi, paljud ka said. Me olime seotud maaga, keegi ei soovinud eriti lahkuda Eestist, kuigi ega kerge olnud. Siis löödi piirid kinni ja olime oma maa vangid. Nüüd oleme jälle vabad, kuid paljud putkavad Eestimaalt minema.
Müüja, sibi, autojuht – amet igal pool
Ja tõesti: mis seob meid Eestiga? Väga väike protsent rahvastikust on maaomanikud, kes tegelevad põllumajandusega. Jah, maa tõesti seob. Aga näiteks linnaelanik, kes elutseb linnakorteris? Mis seob teda? Korteri võib ju soetada ükskõik millises maailma osas. Kui raha on ja tervist. Ja kui teises maailma otsas makstakse sama töö eest rohkem kui siin, siis... Ikkagi on raha põhjus, miks pagetakse Eestimaalt.
On elukutseid, mis ei ole rahvuslikud: müüja, sibi, autojuht, maakler jne. Ainult keelehullud on Eestiga seotud pärismaiselt: näitlejad, kirjanikud, kirjandusteadlased, folkloristid. Muusikud võivad helisid luua ükskõik kus, ka maalikunstnikke ei hoia kinni isamaa. Ainult läbi lüüa on vaja, kuid ega see kerge ole, eriti kunstimaailmas.
Äkki tõesti hoiab meid Eestis harjumus ja sugulused ja sõbrad? Kuid kui võõrkeel suus, võime harjuda ka võõraste seas ning saada ka väljamaal sõpru. Keelevahetus on kõikse kergem, kui natukegi keelele annet on. Ka andetu õpib võõras keskkonnas igapäevaeluks vajaliku sõnavara ära.
On sõna “eestlus” . Aga mis see on? Püütakse sellele vastata, kuid ega keegi täpselt teagi, mis eestlase eestlaseks teeb. Talupojatarkusest rääkida on juba anakronism. Maaga seotud on vähesed. Ei ole võimalik vägisi säilitada mingit eestlust. Kama ja verivorsti võime parkida ka mujal. Ning pole ime, et kolmanda põlvkonna väliseestlased tönkavad eesti keelt vaevaliselt. Ja kui palju on meil neid, kes tõesti oskavad oma emakeelt ning kasutavad seda ilma anglitsismideta ja slängita?
Eesti kultuur on väga õhuke, kui mõtleme kauneid kunste. Ja meie vaimset kultuuri maailm ei tunne. Siit ka meie alaväärsustunne. Kuid vähesed annavad aru, et oleme oma soome-ugri keelega erinevad indogermaanide meres. Üsna väikene
tilgake.
Juutidelt on meil õppida palju. Nad on olnud paisatud üle maailma, kuid säilitanud juutluse. Nüüd – Iisraelis – ei lase nad ennast tõugata rahvuslikkuse troonilt. Kuigi väga paljud juudid on ilmalikustunud ja oma esivanemate usust taganenud.
Kuid on näiteks haredi juudid, kes kangekaelselt säilitanud juudi usu, on eraldunud moodsast maailmast, õpivad oma toorat ja kasvatavad lapsi. Ning lapsi on neil palju. Kuna haredi juudid ei võta omaks kaasaegse maailma melu, siis paljud kritiseerivad neid. Aga et nad paljunevad jõudsalt, siis sajandi keskpaigaks on neid juba Iisraelis väga suur protsent.
Keegi ei pea vajalikuks vaenata
Kas ka meie peaksime tõmbuma endasse? Eralduma muust maailmast ning elama oma elu? Jah, täiuslik rahvusriik oleks ehk pääsemine, aga see pole enam lihtsalt võimalik. Maailm on liialt muutunud. Ega maailm ole kunagi kannatanud omaette olijaid, neid, kes elavad, nagu ise tahavad, ja teevad vaikselt seda, mida tahavad. Erakuid on alati vaenatud. Praegu ei vaena meid keegi sellepärast, et pole erilist põhjust.
Me püüame sarnaneda kogu aeg teistega, kraaksume kaasa kõigele, millel kassikulla sära. Aga kui kaua?
