Metsaomanikust taluperenaine: oma käega varutud taim on tugevama väega
Tutvustan siinkohal taimi, mida ka ise kasutan, mis on nii-öelda laia profiiliga, paljude haiguste jaoks, ja sobivad ka koostööks teistega. Nende taimede võimekus on palju avaram, aga mina räägin vaid ise kogetust või kuuldust.
Villtakjas (Arctium tomentosum). Alustan taimest, keda vast enamik tunneb isiklikust kokkupuutest. Villtakjas on laialt levinud, aga omapäi metsas kasvamisest ei hooli. See on taim, mida ma majandan, kuna ainus paik, kus ta on nõus kasvama, asub lilleaias. Igal aastal on talle seal koht reserveeritud.
Kuna ta on kaheaastane taim, siis esimesel aastal tast tüli ei tõuse. Juuri kogun esimese aasta sügisel või teise aasta kevadel – kui õievars hakkab arenema, muutub juur puiseks. Keedetult on takjajuur uskumatult maitsev, mis on üllatav, arvestades lehtede kibedust.
Juured kuivatan, tükeldatud juured järelkuivatan leiges keriseahjus. Juuretee on verd puhastav, ajab higistama ning pead pestes saab kõõmast lahti ja juuksed löövad särama.
Põhitegijaks on takjal lehed, mis võtavad ära põletikku ja leevendavad kiirelt valu. Võtan mõned toored lehed, rullin nad pehmeks klaaspudeliga (tainarull läheks kibedaks), asetan mitu lehte haigele kohale ja kinnitan sideme või kolmnurkse rätiga. Valu kaob ühe kasutusega. Paistetuse puhul tuleb kuivaks tõmbunud lehed värskete vastu vahetada, paistetuse alanedes peavad lehed kauem vastu.
Mu kogemus on, et väljaväänatud jala puhul oli takjas ainuke, kes kiirelt valu ära võttis. Tabletist polnud abi. Takjalehte olen kasutanud selja-, õla- ja ka põlvevalu puhul. Takjalehest on abi villi hõõrutud jalgadele. Olen kuulnud ka kukekannuse ravimisest takjakeedusega. Takjaleotisest on abi pärast keemia¬ravi, kuna tal on kasvajavastane ja organismi puhastav võime. Takjajuure mahl imendab suurepäraselt kõiki tsüste.
Takjas pole toksiline taim, tal pole kahjulikke toimeid. Igati kasulik abimees ka suuremate lõikehaavade raviks. Selleks tuleks purustatud lehemassi pisut keeta ja asetada haavale. Teisel päeval tuleks seda korrata, ja haav kasvab kinni.
Vereurmarohi (Chelidonium majus). On tubli tegija, kuulub mürgiste taimede hulka. Tema värsket oranži mahla saab kasutada soolatüügaste, konnasilmade, psoriaasi ja sügeliste raviks, ravib ka ekseeme ja ohatist.
Kui huulele tekkinud villile kohe vereurmamahla peale panna, kaob see kiiresti. Taime küljest tuleb oksake murda ja veidi oodata, kuni mahl välja imbub, siis vajutada see vastu haiget kohta. Mahl ravib ka nahalõhesid nii kätel kui jalgadel. Salvi mahlast ja searasvast on hea kasutada talvel.
Tinktuuriks topin pudelisse õisi ja juuri (juuri ei tasu veega pesta, vaid kuivalt puhastada). Kui pudel täis, valan viina peale, palju mahub. Hoian soojas ja pimedas, aeg-ajalt raputan. Saadud vedelik sobib joodi asendajaks, aitab nii nahavigastuste kui ka valutavate liigeste puhul. Vanasti olevat mahlaga silmakaedki ravitud, ise pole proovinud. Putukahammustusi ta küll leevendab.
Soopihl (Potentilla palustris). On mudalompide asukas, kauni õiega pikavarreline taim, kel meeldib lamada. Meie kasutame soopihlataimest valmistatud tinktuuri valutavate liigeste raviks, sobib nii määrimiseks kui ka sissevõtmiseks. Eriti tugev on ta radikuliidiraviks. Korrastab ainevahetust ja kasvajatevastane kuulsus on tal ka. Ravikuur ei ole piiratud – kasutatakse, kuni oodatud tulemus käes.
Angervaks (Filipendula ulmaria). Tõeline suve alguse kaunitar, looduslik aspiriin, ta on antibakteriaalse toimega, kaotab liigestest põletikud ja valud. Kuivatatud õitest saab talveks oivalist teed, angervaksa lõhn tuletab sooja suve meelde. Tema õitest teen siirupit, mida kasutan talvel nii kuuma veega kui ka morsi tegemiseks. Noored angervaksavõrsed on söödavad, varakevadel lihtsalt salatina koos põdrakanepivõrsetega.
Ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium). Raiesmike kuninganna, kelle üle peaks iga metsaomanik uhkust tundma, kuigi ta kiiresti ja võimsalt juuri ajava taimena ei jäta ruumi teistele langiasukatele, mattes enda alla ka uue puupõlvkonna.
Kuna põdrakanepit on möödunud sajandi lõpul teaduslikult uuritud, on tema võimekuse piir väga lai. Kindlaks on tehtud tema tõhusus eesnäärmehaiguste raviks ja võime võidelda kasvajatega – ta tõukas troonilt väikese pajulille, kes seni põhitegija oli.
Põdrakanepi õied, lehed ja juured kõlbavad teeks. Teda on aastasadu kasutatud suurenenud happesusega gastriitide, koolikute, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve vastu. Tsaariajal kasutati teda Hiina tee asemel. Toime on tugevam, kui lehed muljuda, närvutada ja kilekotti käärima panna. Mustaks tõmbunud mass tuleks kuivatada.
Allikas: Metsaleht
Maaleht jagab läbi suve lugejatele Eestimaa erinevais paigus elavate taimetarkade ja teadjameeste-naiste nõuandeid. Kui tunned oma kodukandist või kaugemaltki kedagi, kelle tarkus ja kogemus väärivad jagamist, anna meile temast teada e-kirja teel aadressil veeb@maaleht.ee.
