KÜSITLUS: Kas ökoelu nimel oleksite valmis millestki loobuma?

Maaleht uuris, kas inimesed on nõus ökoelu nimel millestki loobuma või mitte.

Jüri Ennet, psühhiaater

Inimese valikud sõltuvad väärtushinnangutest. Et midagi oma ellu juurde võtta või millestki loobuda, peab inimene ise seda väga tahtma. Ökoloogiline elu on lai mõiste. Minu jaoks on see kolme suure valdkonna kooslus.

Esimene on toidulaua aspekt. Sellel on väga suur vahe, kas kaup tuleb kuskilt maakera teiselt poolelt või siitsamast Eestist. Teine oluline tahk on ökoloogiline väliskeskkond, mille alla läheb õhu puhtus. Sealt edasi tuleb inimese sisekeskkond, mida ta ise võib rikkuda näiteks suitsetamisega.

Vähem tähtis ei ole ka kolmas suur valdkond, milleks on sotsiaalne keskkonna psühholoogiline aspekt. Psüühilise keskkonna reostus on kümneid kordi hullem kui kemikaalidega rikastatud toit või kahjustatud õhk. Kui inimesel vaimne pool lonkab, hakkab lõpuks alt vedama ka kehaline pool.

Arvan, et iga kübeke, mis lisatakse ökoloogilise kaalukausi positiivse poole peale, läheb asja ette. Iga inimene on aga erinev. On neid, kelle heaolu parandab ökoporgand või -tomat, ning niisamuti on inimesi, kes peaksid palju rohkem muutusi ette võtma, et ennast hästi tunda.

Loore Martma, näitlejanna

Mina olen ökoloogilisemat elustiili järginud nüüdseks üle kuue aasta. Minu jaoks tähendab see teadlikku jälgimist, mida teen ja tarbin. Näiteks toidu puhul vaatan, et see oleks kohalik ja/või öko.

Muidugi kehtib siinkohal ka reegel, et etikette lugedes tahaksin ikkagi suuta selle koostisosad välja lugeda, mitte veerida sildilt polü-mida-iganes-numbrit.

Kui mu vanaemal sellenimelist potsikut riiuli peal ei ole, siis miks peaksin tahtma neid säilitus-paakumisvastaseid värv-aineid sisse süüa? Ja kohaliku tooraine toetamine tundub ju meie väikeses Eestis ainuloogiline – nii ka osa vahendajaid, nagu Maakaup ja Tagurpidi Lavka, panevad uhkusega kirja talu nime, kust kogu see värskus tuleb. Isiklik ja imeline!

Merit Pettai, Kanal 2 turundusjuht

Maal elamine ei tähenda alati, et elatakse ökolt ehk keskkonnasäästlikult. Küsimus on võimalustes, valikutes ja harituses. Toome näiteks neljaliikmelise perekonna, kes otsustab entusiastlikult maale kolida. Palgatöö jääb linna, nii nagu poed, arstid, koolid, lasteaiad. Kui linnas elades kasutas perekond ka ühistransporti, siis maal elades suureneb sõltuvus autost. Tegelikult kaalutakse isegi ühe auto juurdeostmist. Tundub, et kui perekond jäänuks linna, oleks nende eluviis olnud keskkonnasäästlikum.

Mina kolisin Tallinnast väiksemasse linna elama. Töötan aga ikkagi Tallinnas, s.t sõidan päevas töö ja kodu vahet maha umbes 100 kilomeetrit. Liiklen rongiga, sest nii võidan rahas ja ajas. Ühistranspordi kasutamine on keskkonnasäästlik.