Tiina Laanem: Kasvav hirm ebaõnnestumise ees
On koolilõpu aktuste aeg. Õhevil noored seisavad rivis, tunnistused näpus. Neid saadetakse pidulikult teele, neile räägitakse sellest, kuidas kõik teed on nende ees lahti. Mine ainult! Kogu maailma võimalused ootavad sind! Noh, mis sa veel passid? Mida see tähendab, et sa ei tea, mida teha? Tee mida iganes! Oleks elu meile omal ajal nii palju erinevaid väljavaateid pakkunud kui teile praegu, siis võinuks ka Kuu peale välja jõuda, räägivad vanemad isegi veidi kadedalt. Samas sageli mõtlemata, et kogu see võimaluste virvarr võib noore inimese jalust lüüa.
Et selles pööraste tuuridega tiirlevas maailmas endale õiget rada leida, peab sul olema plaan. Vähemalt mingi plaan. Tundub, et ilma plaanita ei saagi tänapäeval elada. Sel juhul oled nagu eksinud peata kana. Aga kust seda plaani nii äkitselt võtta?
Enne valitsesid su maailma suuresti teiste loodud plaanid. Tunniplaanid, õppeplaanid, treeningplaanid. Ka puhkuseplaane panid sageli vanemad paika. Hullem veel! Isegi seda otsustasid ju nemad, mida õhtuks ning hommikuks süüa. Ja nüüd seisad sa äkitselt keset poodi, kus pakutakse seitset eri piima ja kümmet sorti saia. Vali ja otsusta! Ning mitte ainult poes, vaid ka kogu ülejäänud elus.
Aga mis siis, kui valid valesti? Piimaga pole probleemi, ostad poest uue. Mõne sobivama maitsega. Ülejäänuga enam nii lihtne pole. Valesti valitud eriala puhul higistad hiljem päevade kaupa loengutes, mis pakuvad sama palju huvi kui aku anatoomia tütarlastele või niplispitsi töövõtted noormeestele. Seepärast tulebki meil nii palju koolide pooleli jätmisi ette. Ja ega meil neistki puudust ole, kes hakkavad juba esmaspäeva hommikul tööle jõudes lugema tunde reedese päeva saabumiseni. Oo, kuidas need tunnid venivad, kui töö tähendab vaid tüütut viisi raha teenida.
Kuigi ega see olegi veel kõige hullem. Läks viltu, siis läks. Tähtis on leida endas jõudu midagi uut proovida. Midagi hingelähedasemat leida.
Kui teinegi katse ebaõnnestub
Eelmise suve lõpus pihtis üks hea sõber mulle ilmselgelt murtuna, et tema poeg istub juba mitmendat kuud kodus ega kavatsegi oma eluga midagi ette võtta. Ta polnud sugugi laisk ega rumal, keskkooli osas sai päris kenasti hakkama. Aga tal oli kindel soov minna kunstiülikooli graafilist disaini õppima. Just seda ning ei midagi muud.
Paraku valitseb sel erialal üsna suur konkurents ning õppima saab vaid loetud arv andekaid noori. Esimesel katsel sissesaamine ebaõnnestus. See oli muidugi löök, aga mitte halvav. Ta käis aastakese ühes puiduettevõttes tööl ning valmistus uuesti sama eriala katsetele minema. Paraku ebaõnnestus ka teine katse. Seejärel saabus maailma lõpp. Noormees istus päevade kaupa oma toas, ta ei tahtnud kellegagi suhelda, ainult magas või jõllitas arvutiekraani. Väljas oli suvi, päike paistis, aga tema nägi välja nagu punaste silmadega valge jänes. Ema tassis talle lõpuks isegi söögi tuppa, et päris nälga ei sureks.
Sa pead tubli olema, isegi magades
Mõni võib nüüd ju öelda, et mis sest suurest volaskist poputada, tuleb kord majja lüüa ja toast välja kupatada! Aga kuidas? Ja kuhu? Tööle? Eks ema püüdiski rääkida, et elus ei tule midagi lihtsalt. Et tulebki pingutada. Mitmeid asju proovida, äkki hakkab hiljem miski meeldima. Aga noormees kähvas vastu, et selles riigis pole temasuguseid läbikukkujaid kellelegi tarvis. Siin riigis on ebaõnnestumine häbiasi, siin saad sa kiiresti äbariku maine külge. Ja luusereid ... no neid ei kannata Eestis keegi! Oo ei! Siin tuleb kogu aeg teistega võistelda, sest pidevalt käib mingi võistlus, igas valdkonnas, iga jumala päev. Sa pead kogu aeg tubli olema, isegi magades! Sa ei tohi toppama jääda ega ära väsida, muidu visatakse sind üle parda ja vahetatakse kellegi uue, parema ja osavama vastu välja. Sa pead kõigile kasulik olema! Ja no parem oleks, kui sa ka midagi toodaksid, siis majandus ikka kasvaks.
Uhh, juba selle kõige peale mõeldes tuleb jõuetus ning hirm peale. Nii võibki noor inimene hakata mõtlema, et pigem jätta kõik need asjad proovimata, mille puhul pole oma edus kindel. Mis siis, et üks või teine asi tundub huvitav, aga äkki kukud seal läbi, kui proovima lähed. Parem teha ükskõikne nägu pähe, nagu jätaks enamik maailma asju külmaks, kui et seista silmitsi põrumisega. Ajapikku muidugi selgub, et ega neid kindla peale asju olegi nii palju, ning läbikukkumisi kartes jäädki lõpuks koju tiksuma või parimal juhul vanemate terrassile grillima.
Võib ju tunduda, et ümberringi ajab üks edulugu teist taga, kõigil läheb nii hästi, nii edukalt, nii rahakalt, nii superägedalt (ka Facebook kubiseb igat liiki “mul läheb jälle hästi” postitustest), aga selle näivuse taha piiludes selgub, et asjaolud polegi sageli nii säravad.
Kirjutades hiljaaegu üht noorte näidendit, suhtlesin päris mitmete noorte ja ka vanemate inimestega, ning mu kõige suurem üllatus oli see, et pea kõik teadsid kas oma perekonnas, suguvõsas või tutvusringis mõnd noort inimest, kes maadles raskustega, et leida endale selles maailmas koht. Nad olid muutumas üha üksikumaks ja tõrjuvamaks, nad ei osanud muud teha, kui pöörata maailmale selg. Esialgu veel ajutiselt. Kuni saabuvad paremad ajad või sajab kuskilt mõni ilmutus kaela, mis aitaks tekkinud ummikust välja.
Läbikukkumine pole häbiasi
Uuega katsetamise hirm paistab kasvavat, tõdesid ühe jutuajamise käigus ka just eelkõige noorte purjeõppele keskendunud klubi mehed, kes on märganud trendi, et viimastel aastatel tulevad purjetamist õppima pigem tüdrukud kui noormehed. Viimaseid näib üha enam kammitsevat eduka soorituse kramp ning halvav hirm end mingis olukorras äpuna näidata.
Aga kuidas peaks kohe, ilma harjutamata ja kümneid kordi proovimata, kõik esimesel katsel õnnestuma, seda nad vist endalt ei küsi. Ja ilmselt ei leidu nende ümber ka piisavalt täiskasvanuid, kes kinnitaks, et ebaõnnestumine pole veel maailmalõpp ega häbiasi. Kurb oleks ju pigem see, kui noor (ja ka mitte enam nii noor) inimene jätaks nimetatud hirmude tõttu oma elu elamata, jääks üha apaatsemaks ning oleks lõpuks alalhoidlik nagu üks väike vanainimene.
Täiskasvanud ei peaks vist ka iseendid alati supertublideks ja ikka muudkui õnnestuvateks rääkima, vaikides kõik viltuvedamised häbenedes maha. Pigem tunnistada ausalt, et kõiges ei saagi iga kord õnnestuda, vedada ja võita, sest leidub küllalt tegureid, mis mängivad mõnikord sinu vastu.
Vahel ei ole sa ise parimas vormis ning teinekord ilmneb ka ootamatult asjaolusid, millega sa ei osanud üldse arvestada. Jah, muidugi peavad vanemad olema üldjoones oma lastele eeskujuks, sest sellest õpitakse kõige enam, aga vahest võiks tunnistada ka oma ämbrisseastumisi ning valusaid põrumisi, sest need lood võivad noortele anda kummalisel kombel just seda vajalikku julgustust. Tähtis on mitte heituda.
Kui oma eesmärgini ei õnnestu kuidagi otseteed minna, siis pole hullu, kui lähed ringiga. Ega Tallinnast pruugi kohe otse Tartusse saada, teinekord peab enne ka Pärnusse, Türile ning Ida-Virumaale põikama. Peaasi on ikkagi edasi liikuda, mitte kodus diivanil tukkudes oodates, et keegi kuskilt kunagi tuleb just sind kuhugi kutsuma või sulle nii-öelda elu võimalust pakkuma.
Elamine – see nõuabki ju julgust. Et jõuda sellise eluni, millest sa oled unistanud ning milleni sa jõuda tahaksid. Lihtsalt kodus istudes ei avane ükski uus uks.
