MAALEHE VIDEO: sõda naaberriigis mõjutab Liibanoni turismi

Liibanon hakkas tasapisi 2006. aasta sõjast Hezbollah ja Iisraeli vahel kosuma, kuid uus sõda naaberriigis Süürias andis taas hoobi – turism on Liibanoni oluline majandusharu, kuid välisturiste käib ebastabiilse olukorra tõttu riigis vähe.

Pealinn Beirut peaks praegusel ajal olema välisturistidest tulvil, kuid linnatänavail näeb välismaalasi harva. Päeval on Beiruti üks kaunemaid paiku – promenaad – rahvavaene. 

See aga ei tähenda, et õhtuti poleks Beirut selline, nagu Beirut tavaliselt on – kohvikud ja kauplused on inimestest tulvil. Melu käib peaaegu iga päev varaste hommikutundideni. Kohalikud elanikud armastavad pidutseda ja õhtuti väljas käia. Nemad turistide pärast ei muretse. 

Kuigi Liibanoni majanduslik olukord on raske, on Beirut nagu üks suur legomaa. Kõikjal kerkivad uued kõrghooned. 

Paljude ehitusprojektide taga on Saad Hariri. Ta on kauaaegse peaministri, miljardärist ärimehe Rafik Hariri poeg, kes ise oli samuti aastail 2009-2011 Liibanoni peaminister. 

Rafik Hariri hukkus 2005. aastal tohutu võimsas pommiplahvatuses. Koos temaga hukkus veel 22 inimest. Arvatakse, et plahvatuse korraldas Süüria valitsus. 

Pärast Rafik Hariri tapmist algasid Liibanonis revolutsioonilised sündmused, mis lõppesid Süüria vägede väljaviimisega.

Rafik Hariri oli Liibanoni armastatuim peaminister. Oma rikkust ei hoidnud ta endale, vaid ehitas nii mošeesid kui ka kirikuid, lasi korda teha Beiruti kesklinna ja tegi muud heategevust. Kuidas ta oma raha aga teenis, sellel on juures mõru maitse. 1991. aastal peaministriks saades hinnati tema varanduse suuruseks vähem kui miljard dollarit. Surres oli ta kogunud 16 miljardit dollarit. Peaministriametil arvatakse olevat tema rikkuse kogumisel suur tähtsus. 

Rikkust hauda kaasa võtta ei saa ja Rafik Hariri poeg Saad on jätkanud isa tegemisi. Kinnisvaraäri on üks Saadi valdkondi. Ta tegutseb ka paljudes teistes Lähis-Ida riikides. 

Nagu väike Eestigi, nii on ka Liibanon olnud alati suurte riikide tõmmata ja lükata. Riigi majanduse hävitas kodusõda aastail 1975-1990. Süürlased tegid liibanonlaste elu pikka aega põrguks ja naabritel on riigi tegemistes ka praegugi oluline roll mängida, kuigi see tasapisi väheneb. 

Pärast Süüria vägede väljaviimist 2005. aastal olid liibanonlased õnnelikud, sest lootsid, et saavad rahumeeli riiki arendada, kuid kauaks seda rõõmu polnud. 2006. aastal tegid Iisraeli lennukipommid maatasa paljud Liibanoni alad, muuhulgas olulised strateegilised punktid ja rajatised (maanteesillad, lennuvälja, kütusehoidlad jms). Iisraeli lennukid ründasid küll peamiselt terroriorganisatsiooni (ja kohaliku erakonna) Hezbollah alasid, kuid mitte ainult – kartuses, et Hezbollah veab Süüriast relvi, purustas Iisrael ka paljud naaberriiki viivad teed. 

Rängalt kannatada sai aga terve Liibanon ja riigi majandus oli taas põrmus.
Süüria sõjaga koos algasid hädad otsast ja nende lõppu pole näha.