Anneli Tõevere-Kaur: Vaikne puhkus on ülim luksus
Nii mõnigi arvaks nüüd: milline igav tühiselt veedetud aeg. Ei välismaareise, pidusid, ei kirevaid väljasõite. Koduse vaikuse järele igatsejad ise teavad aga, et nii see kaugeltki ei ole. Just vaikuses ja ühe koha peal paigal olles saab märgata tähendusi seal, kus kiirustamine seda ei luba. Ja vabalt voolavast ajast saab ülim luksus.
Ka ise olen vaikne puhkaja. Soovin juba aastaid puhkusekuuks võimalikult juhtumustevaest aega. Ja rõõmustan, et see laseb sündmuseks kasvada niinimetatud väikesed asjad, mis ometi on suured ja tähtsad. Vihmamärg aed. Vahelduv ilm, mis tööl käies ajaks närvi; nüüd aga naudin seda ega igatse sugugi püsivat kuumust, mille järele paljud Eestist ära sõidavad. Ja igatahes on sündmus see, millal õitseb enelas, millal jasmiin ja millal sügavlilla hiigelkellukas, mis oleks justkui pärit mõnelt Siima Škopi raamatuillustratsioonilt.
Suur sündmus on teistmoodi päevarütm. Vabadus. Näiteks hommikud algavad linavästrikupaari askeldustele kaasaelamises, sest niipea, kui tõmban üles ruloo elutoas, ongi nad juba akna taga, just seal on nende pesa. Kohtumist poegadega ootame siin juba väga.
Kui aga oma päevi kuidagi koondavalt püüan kirjeldada, siis seda saab teha väga lühidalt, kolme sõnaga: ma pean maja. See napp asisus tähendab parimat, mis olla saab – oma kõige lähedasemate eest hoolitsemist. Iga samm, mis ma teen – aias või toas või turul värske söögikraami järel käies –, on meie pere heaks.
Aed teeb mind lõputult tänulikuks, ehkki see tähendab aastaringset tööd – meil on võtta oma kurgid, tomatid, maitseroheline, marjad ja õunad. Murul lubasime sel suvel vahepeal metsikuks heinamaaks kasvada, nädalate kaupa ei niitnud, sest omasoodu õitsevaid lilli on aastatega aina juurde tulnud. Ja nende jõud on lummav, nad meelitavad aeda elu – putukaid, need aga omakorda teisi väiksemaid asukaid, linde ja loomi.
Nüüd ei teagi ma, kumb vaade aias meeldib rohkem – kas sile ja taltsas muru, mis toob esile uhked peenralilled, või avastamine, et elame keset tulikate, margareetade, karikakarde ja vereurmarohu lopsakaid valdusi. Vereurmarohu jätsime aiaäärtesse kõrguma ka niitmise järel, kui suur õitsemine läbi sai – sel suvel olen sellesse kollaste õitega taime eriliselt kiindunud. Linnaaedades peetakse teda tüütuks umbrohuks, kuid maal teatakse tema võimsaid raviomadusi (netist leiab kergesti täpsemalt, kel on huvi).
Puhkuse lõpp läheneb. Mulle meeldib mu töö, ent ometi leian end keset puhkuseidülligi mõttelt, miks me ometi oleme nädalarütmi niivõrd iseenda kahjuks käest ära andnud. Viis päeva kodust eemal ja ainult kaks pere jaoks. See on ju kokkuleppe küsimus, ja seis võiks olla hoopis võrdsem.
Puhkuse viimasel päeval korjan aias maasikaid, nagu juba mitmel päeval varemgi. Pööran roosatama hakanud marju lehtede varju, et peita neid rästaste teravate nokalöökide eest. Peenra keskel marjapuhmaste kohal hõljub toki otsa kinnitatud vana kirevavärviline vihmakeep, mis peaks linde eemal hoidma, ent ma pole veel aru saanud, kas see nii ka on.
Mõtlen endamisi, et rästad on oodatud mõne aja pärast, kui küpsevad sõstrad – neid jagub siin meile kõigile. Ent maasikaid ei raatsi me nende suurte ablaste lindudega jagada. Maasikad on eestlaste suvine kuld.
Ongi viimane õhtu. Veel helendava taeva taustal näivad mändide ladvad rohkem varjude kui puudena. Ja kui pimeneb, ja tõuseb kuu sealtsamast mändide vahelt, siis on see kollakas, soe, mitte külmalt sinkjas nagu talvel.
