Janika Kronberg: Pagulasvestlustest hargnenud mõtted

Kui mõelda tagasi eestlaste põgenemisele kodumaalt ja kohanemisele uutel asukohamaadel, siis kas meil oleks midagi õppida endi nii-öelda rahvuslikust pagulaskogemusest?

Eelmise suure põgenikelaine põhjustas II maailmasõda, mille tagajärjel tekkis 7,5–30 miljonit pagulast. Sellise arvuvahemiku toob eri allikaid arvesse võttes ära oma doktoritöös „Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel“ (2012) Kaja Kumer-Haukanõmm.

Eestlasi oli nende hulgas vähemalt 75 000, kuid arvates sekka ka rannarootslased ja juba 1939–1940 Eestist lahkunud baltisakslased, võis Eesti Vabariigi kodanike koguarv välismaal ulatuda 100 000ni. Põgenike esialgsed sihtkohamaad olid Saksamaa ja Rootsi, kus sõja järel oli vastavalt 31 000 ja 27 000 eestlast. Nende vastuvõtt ja elutingimused laastatud Saksamaa laagrites ja sõjast puutumata jäänud rahulikus Rootsis olid erinevad, ulatudes barakkidest, koolivõimlatest ja hotellidest eramajadeni.