Jaanus Nurmoja: Pagulaspaanika, rahvastipendium ja Eesti mõte
Ei, kui eestlaste sündivus jääb senisele tasemele, kui leidub veel absoluutses vaesuses eesti lapsi ning peresid, kellele niigi sümboolne lastetoetus on ainus ellujäämisvõimalus. Ei, kui lihtsale Eesti kodanikule tundub edaspidigi, et ta on riigi ja tööandja jaoks eikeegi. Kui kalevipojad põgenevad enda ja pere ellujäämise nimel endiselt inimväärse – just, mitte lihtsalt suurema või parema, vaid inimväärse palga juurde.
Sisserändajates ei nähtaks ohtu eestlusele, kui eestlastel oleks igati alust olla kindel iseenda ja oma rahvuse tulevikus. Selleks on vaja, et oma rahvastikuprotsesse kujundaksime meie ise omal jõul, oma riigi kaudu. Meie ise, eestlased, mitte mingisugune turg.
Pagulastele antavat abi ei nähtaks karjuva ebaõiglusena omade vastu, kui riik ja tööandjad näitaksid lisaks sõnadele ka tegudes, et Eesti kodanik ei ole nende silmis kõnts. Et lihttöölisest eestlane ei ole odavtööjõud, kes peaks olema rõõmus ja tänulik pelgalt töökoha olemasolu eest. Et töötu paljulapseline eestlane ei ole asotsiaal, et külamees ei ole joodik. Et sotsiaalabi saav eestlane ei ole tõenäoliselt selle kuritarvitaja. Ja sellist suhtumist peaks Eesti kodanik sõltumata oma sotsiaalsest staatusest tundma oma rahakotis, oma elukvaliteedis. Rääkimata juba suhetest kaaskodanikega.
Kas panite tähele, kui “harjumatult” vähe mainiti 18. juulil sisserändevastastel meeleavaldustel kellegi nahavärvi või religiooni? Ning et seda valjemini kõlasid üleskutsed saada kõigepealt jagu oma kodanike vaesusest, meeldetuletused, et Euroopa Sotsiaalhartas on ratifitseerimata punkte...
Pagulaspaanika valguses peaksid nii riik sotsiaalpoliitika kujundajana kui ka tööandjad ja ametiühingud ja meie kõik suhtuma väga tõsiselt näiteks alampalgakõnelustesse, iseäranis argumentidesse, mis toetavad miinimumpalga tõstmist suuremal määral kui ehk tööandjatele meeldiks.
Ja mitte ainult seda, vaid vaatama kaugemalegi. Mõtlema võimalusele, millest on kirjutanud näiteks Guido Viik Eesti Ekspressis. Pean silmas ideed rahvastipendiumist ehk kodanikupalgast kui Eesti kodanikele mõeldud tingimusteta põhisissetulekust.
Rahvastipendiumiga paanikahoogude vastu?
Kas see viiks eestlaste enesetunde paranemiseni, nende usu taastamiseni homsesse päeva? Ma arvan, et vaesumishirmu ja sellest tingitud stressi kadumine töö- ja peresuhetest, võimalus ületöötamise ja läbipõlemise asemel kasvõi täielikult perekonnale pühenduda, võimalus proovida ettevõtlust ilma kogu varaga riskimata ja paljud muud rahvastipendiumi eeldatavad mõjud aitaksid sellele kaasa. Lisaks veel sotsiaalabibürokraatia ja regulatsioonide vähenemine (loe: riigi õhenemine). Järelikult on idee vähemalt seda väärt, et teostatavust uurida.
Seda enam, et näiteks Soome valitsuse programmis on üheks punktiks riikliku põhisissetuleku testimine. Ettevalmistused juba käivad ning aruteludes löövad kaasa või on vähemalt valmis seda tegema sisuliselt kõik erakonnad. Isegi sotsiaaldemokraadid, kes seni on kümne küünega kinni hoidnud traditsioonilisest sotsiaalse kaitse mudelist. Veenduge, kui internetti lähete – otsingusõna on „perustulo”. Lisaks valmistub ideed testima Utrechti linn Hollandis ning viimastel andmetel on ka kümned teised Hollandi omavalitsused asja vastu huvi ilmutanud. Nii et tasub pöörata pilgud Soome ja Hollandi poole ning mõistagi oodata huviga Šveitsi järgmise aasta referendumit põhisissetuleku kehtestamise üle.
Muide, kui meie siin Eestis nii väga armastame Milton Friedmani, miks peaksime siis juba eos ära põlgama tingimusteta põhisissetuleku, mis toetub just sellesama Milton Friedmani väljapakutud negatiivse tulumaksu ideele? Olgu kohe ka öeldud, et puhtmatemaatiliselt (riigi väljamaksed vs maksutulud) polegi neil mingit vahet, ainult et universaalse põhisissetuleku maksmine kõigile ja tulumaksu ühetaoline kinnipidamine praegusel moel on tehniliselt lihtsam ning vähem haldusmahukas.
Poolteist aastat tagasi, kui koguti allkirju petitsioonile, mis taotles tingimusteta põhisissetuleku idee teostatavusuuringut Euroopa Komisjoni tasemel – siis oli Eesti üks neist kuuest riigist, kus täideti allkirjakvoot. Soomes ei küündinud kampaania tulemused ligilähedalegi, kuid seevastu oli “perustulo” üks parlamendivalimiste teemadest ja nagu nüüd näeme, saatis idee toetajaid edu.
Kas võiks sellest järeldada, et Eesti ühiskond on taoliseks reformiks moraalselt hoopis rohkem valmis, kui oskame arvata (ja loota või karta, kes kuidas)? Isegi juhul, kui sellega kaasneks midagi ebapopulaarset, nagu harjumatult suur (näiteks 50 %) tulumaksumäär, ehkki põhisissetulek seda kompenseeriks?
Kas meie keel paindub nimetama väärikat eksistentsi tagavat sissetulekut vähemalt kodanikuõiguseks? Kas oleme valmis nägema palgatööd ja ettevõtlust mitte ellujäämise tagajana, vaid lisajõukuse allikana? Ning hülgama mõndagi harjumuspärast ilma et süda verd tilguks? Hülgama näiteks lahkumishüvitised, eeltingimustest ülekuhjatud loomingulised stipendiumid või rahakotipõhised projektabielud?
Tulevikuteema, aga mis siis. Tulevikuasjadest tuleb rääkida juba täna. Pealegi on maailmas üksjagu kogemusi. Läänemaailma pilootprojektidest on tuntuim Kanadas Dauphini linnas läbi viidud MINCOME (1974-1979), mille teadaolevatest tulemustest märkimisväärseim oli rahvatervise märgatav paranemine (nt arstiabi vajanute arv vähenes 8,5 protsenti) ning noorte haridustee pikenemine.
Tundub igati mõistlik arutada juba praegu rahvastipendiumi võimalikke mudeleid. Ehk saavad siis riigikogu kandidaadid järgmistel valimistel vaielda enam mitte selle üle, kas kehtestada Eesti kodanikele rahvastipendium, vaid selle üle, kuidas seda teha. Veel parem - kui juba Euroopa parlamendi valimistel oleksid kõne all seisukohad võimaliku üleeuroopalise põhisissetuleku mudeli suhtes.
Juhindudes Eesti mõttest
Eesti riigi peamine mõte on olla koduks eestlasele, selliseks koduks, kus talle on tagatud vähemalt väärikas elu, sõltumata sotsiaalsest staatusest. Selliseks koduks, kus eestlane tunneks ennast kui armastatud pereliige ning oleks kindel, et sama tunne saab homme ja ülehomme osaks ka tema lastele, sõltumata nende arvust. Nii alampalgakokkulepped, sotsiaalne kaitse kui ka maksupoliitika peaksid olema allutatud eelkõige sellele eesmärgile.
Eestlaste osakaalu taastumist 1939. aasta tasemele (ca 88%) ei pea tingimata pidama realistlikuks eesmärgiks. Aga me ei tohi unustada, et Eestit on maailmas üksainus. Nagu Lätit. Nagu Katalooniat. Nagu Jakuutiat. Kumba eelistame - kultuuriliselt mitmekesist maailma või ühtmoodi kirjuid ruut(kilo)meetreid?
Hiljuti küsis Peeter Sauter: miks peab rahvaarv suurenema? Vastan - suurenema ja noorenema ei pea lihtsalt rahvaarv, vaid põliselanikkond. Kui tunneme end eestlastena oma kodumaal hästi nii oma majandusliku seisukorra kui ka arvulise ülekaalu tõttu, siis kandub see tunne teistelegi. Ka võõraste hädaliste abistamine ei näi siis enam toimuvat meie nõrgimate arvelt. Paanikahood on kordades väiksemad ja vaiksemad või jäävad sootuks ära.
“Erinevus rikastab”, “sisserändaja päästab majanduse” ja muu sarnases vaimus propaganda, mis on niikuinii tühi töö ja praegu isegi pigem soovitule vastupidise mõjuga, kaotab siis oma näilisegi mõtte. Sallivust loob päriselu, mitte "kasvatustöö".
Kui tahad kedagi aidata, alusta iseendast. Jõudu ja mõttelendu kõigile, kes selleks võimalusi otsivad.
