Sajad röövpüüdjad jahivad vähki
“Püügilt kõrvaldatud püüniste arv on juba praegu suurem kui eelmistel aastatel,” ütles keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul. Tänavu on 1. juunist 17. augustini püügilt eemaldatud 178 vähimõrda ja 8 vähinatta.
“Me ei oska praegu öelda, millest see tuleneb – kas on püügisurve tugevam ja püüdjaid rohkem või oleme olnud õigel ajal õiges kohas, s.t oleme oma järelevalvet täpsemalt fookustanud. Võib olla ka mõlemat,” rääkis Tuul. Tema sõnul on praegu tegu esialgsete andmetega, sest täpsem kokkuvõtete tegemine tuleb pärast püügihooaja lõppu. Samuti järgneb siis sisuline analüüs.
Röövpüüdjaid raske tabada
Kõige rohkem on ebaseaduslikke püügivahendeid eemaldatud Tartumaal – 88 vahendit. Teisel kohal on Viljandimaa 39 ja kolmandal Saaremaa 30 vahen- diga.
Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haameri sõnul on vähkide röövpüüdja tabamine keeruline. “Kalamehega on lihtsam – tuleb paadiga merelt, võrgud on paadis ja kohe saab kontrollida, kas võrke on rohkem kui võrgulube või pole üldse,” ütles ta.
Aga vähimõrdade ja nattade avastamine on keerulisem. “See nõuab rohkem eeltööd ja kontrolli,” märkis Jaak Haamer. “Saaremaa jõed on muu Eesti mõistes kraavi mõõtu – suhteliselt kitsad ja roogu täis kasvanud. Ebaseaduslikult püüdvad isikud üritavad püügivahendeid varjata. See teeb meie töö keeruliseks, aga meil on omad nõksud. Päris kõiki saladusi, kuidas vähkide röövpüüki avastame, me välja ei räägi.”
Tänavu on Saaremaal vähipüügiga seoses alustatud pool tosinat väärteomenetlust, märkis Haamer.
Saaremaa poole kaldu
Eelmise aasta seisuga on Eestis teada ligi 270 jõevähi leiukohta ehk veekogu, kus vähk esineb. Vähiveekogude kaart näitab, et neid on üle Eesti, kuid kõige rohkem Saaremaal. Sama lugu on ka vähipüüdjatega.
Kalastuskaartide taotlemine jõevähi püügiks algas tänavu 1. juulil kell 9. “Inimesed on Saaremaal ameti ukse taga järjekorras juba enne üheksat,” kirjeldas keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni vee-elus-tiku spetsialist Kadi Lehtpuu. “Enamikul on taotlused juba varem valmis kirjutatud ja lubade väljastamine käib kiiresti. Ma arvan, et see läheb tundidega, kui load on väljastatud.”
Suur tung vähipüügilubadele tuleneb Saaremaa traditsioonidest. “Saaremaal polnud pikalt vähikatku,” ütles maaülikooli teadlane Margo Hurt. Kui mujal Eestis hakkas vähikatk vähke hävitama juba möödunud sajandi alguses, siis saarele see nii lihtsalt ei levinud.
Ülejäänud Eestis on päris paljudes püügikohtades vähipüügilube siiani saada. Näiteks Ida-Virumaal on praeguseks 300 loast väljastatud 72 ja Raplamaal 100st 22.
Eesti jõevähivaru on endiselt madalseisus võrreldes nii XX sajandi alguse kui ka 1950ndate aastatega, sedastab Margo Hurda koostatud üle-eestiline jõevähi olukorra hinnang. Viimased 10–15 aastat on olukord suhteliselt stabiilne, on nii varu kahanemise kui ka kasvamise näiteid. Kasv tuleb osalt sellest, et tühjaks saanud vähikohtadesse asustatakse uusi vähiasurkondi.
Kõige rohkem mõjutab vähkide arvukust vähikatk. Euroopasse toodi vähikatk XIX sajandi keskpaiku Ameerikast sealsete vähkidega. Eestisse jõudis see tõenäoliselt vähipüüdjate kaudu.
Vähikatk kahjustab jõevähi närvisüsteemi – vähi käitumine muutub, ta liigub kangetel jalgadel, on väljas ka päeval, reaktsioonid on nõrgenenud. Koorikule tekivad melaniseerunud laigud. Vähikatk on Euroopa vähiliikidele surmav.
Sel sajandil on Eestis tuvastatud üle veerandsaja olulisema vähkide massilise suremise juhtumi. Neist üheksal juhul tehti veekogu vähkidel kindlaks vähikatk.
Eelmisel kümnendil jõudis vähikatk ka Saaremaale ja nüüd püütakse seal vähke mitmesse veekogusse taasasustada.
Ohtlik külaline Ameerikast
Jõevähk oli Eesti vetes ainus teadaolev vähiliik kuni 2008. aastani, mil dokumenteeriti esimene signaalvähi esinemine Mustjões. Hiljem leiti signaalvähk Saaremaalt Riksu ojast ja Harjumaalt Vääna jõest, mis tähendab, et teadaolevalt on Eestis kolm signaalvähi levikuala.
Võõrvähiliikide levitamine inimese poolt ja looduslik invasioon on meie jõevähile suurimaks ohuks, nendib jõevähi kaitse ja varude taastamise tegevuskava.
Ameerikast XIX sajandil Euroopasse jõudnud signaalvähk võib olla vähikatku nakatunud, aga sellesse ta ise ei sure. Seega on ta ohtlik katkulevitaja meie veekogudes.
Peale selle on võõrvähid, sealhulgas Euroopa päritolu kitsasõraline vähk, agressiivsemad ja vastupidavamad ning tõrjuvad jõevähi tema elupaikadest välja.
Margo Hurda sõnul on võõrliikide võimaliku esinemise avastamiseks tehtud rohkesti katsepüüke ning mujalt pole seni ebasoovitavate liikide esindajaid tabatud.
Jõevähi kadumine paljudest veekogudest tekitab aga endiselt võõrliigi esinemise kahtlusi. “Kui kusagil on signaalvähki näha – isegi kui on ainult kahtlus –, tuleb sellest kohe teatada keskkonnaametile, keskkonnainspektsioonile või maaülikoolile,” ütles Margo Hurt.
