Sulev Oll: Kõiketeadjad ja paljuõppijad

Mida kaugemale minust mu enda kooliaeg jääb, seda kõvemaks haridusfilosoofiks muutun. Ütlen julgelt välja, et nii, nagu meie ajal ehk 30–40 aastat tagasi, enam ei õpita. Pole õiget pühendumist, üllaid eesmärke ega entsüklopeedilisi teadmisi.

Noored peaksid meist, varem ja valesti õppinutest, mõistuse mõttes nagu muu seas üle sõitma, aga ei sõida. Jah, võõras keeles lobisevad küll, arvutiprogrammi lõikavad lahti pikuti ja põigiti, aga viktoriiniküsimustele oleme meie tihti paremadki vastama ning üldine loogika töötab samuti päris kenasti.

Ka pole me – erinevalt uutest põlvkondadest – uhked nende omaduste üle, mida meil tegelikult ei ole, enda pakkumise asemel ootame pigem ikka veel kutsumist.