Riigikogu liige Martin Repinski: kui ma oma farmi kaotan, kaob ka inimeste usaldus minu suhtes
Kevadiste valimiste järel Keskerakonna nimekirjas komeedina parlamenti tõusnud talunik Martin Repinski räägib avameelselt, kuidas ta jagab end kitsefarmi ja Toompea vahel, miks ta on juba jõudnud mõelda saadikutööst loobumisele, millega ta premeeris ennast valimistel saavutatud edu puhul, miks on ta firmad sattunud riigimaksuvõlglasteks ning kuidas ta püüab poliitikas hoida sirget selga.
Olete riigikogu praeguses koosseisus uustulnuk. Kas sealne elu on selline, mida ootasite?
Tegelikult ei ole. Üldse mitte! Esimestel nädalatel tekkis tunne, et ma pole sattunud õigesse kohta, see ei sobi mulle. Mõtlesin isegi saadikutööst loobumisele.
Kuid kui süvenesin töösse ja hakkasin ka reaalselt midagi tegema − inimestega kohtuma, eelnõudega tutvuma, arupärimisi esitama −, siis tekkis isegi hasart. Kas mul õnnestub näha ka mingit tulemust? Kuigi selge on, et opositsioonis on soovitud tulemusteni keerukas jõuda.Mis asjad teid riigikogus alguses ehmatasid, mis panid mõtlema isegi loobumisele?
Tajusin, kuidas paljud riigikogu liikmed ei lähtu tööd tehes üldsegi sellest, mis on kasulik nende kodukandile ja valijatele. Nad ütlesid avameelselt, et seda või teist asja nad ei tee, kuna see ei too neile poliitilisi dividende. Mõtlesin, et mul oleks selliste hoiakutega seltskonnas päris raske olla.Kas suvisel ajal traktori roolis silo tehes tundsite end paremini kui riigikogu saalis?
Kui ma mõnda aega olin riigikogus olnud, oli farmis tekkinud paras korralagedus. Mulle ei meeldinud see, kuidas see farm töötas ilma minuta. Tol ajal pühendasin ärile ja farmile oma ajast 20 protsenti ja ülejäänu kulus poliitikale. Praeguseks otsustasin, et see suhe peab olema 50:50. Muidu tekivad äris probleemid, mida tulevikus on raske lahendada.
Lisaks, olgem ausad − mind valiti riigikogusse mitte niivõrd mu poliitiliste lubaduste pärast, vaid selle töö eest, mis ma olin oma farmi rajamisel teinud. Kui ma selle farmi kaotan, siis kaob ka inimeste usaldus mu suhtes.
Kas selle märgiks, et farmis on asjad käest läinud, on ka see, et teie firmad on sattunud riigimaksuvõlglasteks?
Jah, see ka, kuigi tegu on ajutise probleemiga. Põllumajanduse kriis meie põhitootmist praegu otseselt ei mõjuta. Aga meil on tähtis osa ka lihaveiste kasvatusel. Olen veiseid juba kaks aastat müünud, aga see klient, kes varem ostis ja müüs neid edasi Poola, on nüüd, kui kriis tekkis, kadunud. Ma ei näe praegu mõtet neid veiseid marginaalse hinnaga müüa. Praegu mul on uus konkreetne plaan, mida nende veistega teha, ja järgmiseks kevadeks saan taas asjad korda.
Saan aru, et riigimaksuvõlglaseks olemine mu mainele hea ei ole, samuti on see takistuseks näiteks hangetel osalemisel või töötukassaga koostöö tegemisel. Mul oli võimalik võlgade tasumiseks võtta laenu, kuid ma püüan siiski omal jõul hakkama saada, sest ei taha laenukoormat kasvatada.
Samas on selge, et riigikogus olles saan farmi juhtida ainult nii palju, et säilitada olemasolevat taset. Selleks, et toimuks areng ja saaksime teha uue suure kitsefarmi Kuremäele, on vaja leida korralik farmijuht. Otsin teda, aga seni pole leidnud.
Kuidas talu distantsilt juhtimine käib, mida arvab Martin Repinski riigikogulaste kuluhüvitistest ja kalite autode liisimisest, sellest loe pikemalt Põhjarannikust.
