Margus Mikomägi: Sõnad on kaotanud tähenduse
Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka “ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike – kapsasuppi, oma naist ja raha/rahu. Me vihkame kõike – herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna?
”Kolm õde” Siberis
Venemaa teatrirahvas räägib 31aastasest lavastajast Timofei Kuljabinist. Laiemale ringile inimestest tegi Novosibirski draamateatri Krasnõi Fakel nüüdse peanäitejuhi tuttavaks läinudaastane skandaal. Nimelt soovisid vene õigeusu suured juhid ta Wagneri ooperi “Tannhäuser” lavastuse ärakeelamist. Venele iseloomulikult olid keelajateks inimesed, kes polnud lavastust näinudki.
Niisama iseloomulik, tundub mulle, oli, et keelamise vastu astus enamik Vene suuri, nimekaid teatritegijaid. Ilmselt ei olnud suurem osa neist samuti lavastust näinud, aga oht kaotada loominguline vabadus ühendas. Ega see oht kusagile kadunud ole sellegipoolest. Hiljaaegu teatas Vene kultuuriminister ajaloolastele ja arhiivitöötajatele, et nood ei tohi lõhkuda nõukogudeaegseid müüte.
See oli varem, aga Kuljabinil esietendus just nüüd, septembris, oma teatris lavastus “Kolm õde”. Lavastus on kolme vaheajaga ning kestab neli ja pool tundi. Lavastaja ei ole Anton Tšehhovi teksti kärpinud ega seal midagi muutnud. Isegi seda ütleb ta kusagil intervjuus, et jälgis lavastades Konstantin Stanislavski misanstseene. Ta on originaalitruu seega.
Mis siis selle lavastuse puhul nii erilist tähelepanu äratab? Aga see, et ta on näitlejatelt-osatäitjatelt sõnad ära võtnud. Laval suheldakse žestide keeles. Timofei Kuljabin ja tema trupp tegeles lavastuse väljatoomisega kaks aastat, mil näitlejad õppisid selgeks ka tummade keele. Keeleõpetaja oli ses märkide keeles koos näitlejatega igale karakterile omase rütmi, stiili ja erilised jooned leidnud.
Ainus, kes laval räägib, on vana ja kurt semstvovalitsuse valvur Ferapont. Mäletate, see vanamees, kes räägib, kuidas Moskvas olla köis läbi linna tõmmatud. (Mul on selgelt meeles, mismoodi
Adolf Šapiro lavastuses Ants Jõgi Ferapontina oma juttudele punktiks küsis: “Midää?” Sest ta ei kuulnud vastukõnelejaid.)
”Onegin” Tallinnas
Nõnda siis on Kuljabini “Kolmes ões” nõnda, et vaataja kuuleb, kuidas seinakell lööb, kuidas läbi akende kõlab lahkuvate sõjaväelaste marss, kuidas kärbes lendab, aga tegelased seda välist ei kuule. Neil on oma maailm, helitu ning selles maailmas on hingeliigutused, igatsus ja küsimus, miks me kannatame, miks elame.
Tunnistan, et ei ole Kuljabini “Kolme õde” näinud, kirjutan seda nende sõnade järgi, kes on, aga nagu Tšehhovil tahavad õed Moskvasse, tahan mina ka. Mitte Moskvasse, vaid sinna katartilise sõnalavastuse vaatajate, nägijate sekka. Mulle tundub, et seal on olemas kõik peale silmakirjalike trafarettide.
Lavastaja Kuljabinist on põhjust rääkida ka Eestis. Oktoobris saavad siinsed Vene teatris näha tema lavastust “Onegin”, mis on läinud aasta “Kuldse maski” festivalil mitmekordselt ära märgitud lavastus.
Vabaduse platsil passides peaks vaatama inimesi, nende olemist ja olemust tabama, aga silma jäävad plinkivad XXI sajandi virvatuled, Savisaar ja linnaelanike arv, sekka ilmaolud.
Kui sõnad ja mõisted kaotavad tähenduse, siis ei ole vaja imestada ja anda vaimu vabastavat tähendust teatriotsingutele, kus tantsitakse, gaasimaskid peas või alasti. Alguses oli sõna, ikkagi! Sõna on vabadus.
