Anneli Tõevere-Kaur: Vanast heast abielust
Olen viimasel ajal endamisi arutlenud, millisest ajapiirist edasi võib ühe abielu kohta öelda, et see on vana abielu, kus püsivus on juba omaette väärtus. Tunne ütleb, et koosoldud aega võiks selleks koguneda kaks kümnendit. Ja sealt edasi nii palju, kui siinolemiseks aega antakse. Kui jagub head õnne.
Huvitavamgi veel on aga mõelda, mismoodi koosoldud pikk aeg üht abielu muudab. Ja kuidas muudab inimesi selles. Eks igal paaril on oma iseärasused. Kuid kas siiski leidub ka ühiseid jooni, kas saab üht-teist üldistada? Püüan selles loos just seda tehagi.
Selguse mõttes mainin, et ise olen oma abikaasaga koos olnud nimetatud kahekümnest aastast veel mõned aastad enam. Ja ehkki kasutan siin väljendit “abielu”, pean samaväärseks ka kooselu – vorm ei ole ju tähtis, vaid pühendumine, tahe olla koos.
Küllap oleme kõik kogenud, et armastuse märgid muutuvad ajas. Alguses on need võimsad ja kirglikud, me vajame teiselt kõike väga suurelt ja suurtes kogustes. Kuid vanemaks saades vajadused vähenevad. Ja harmoonilises abielus teatakse, et see ei pruugi sugugi tähendada õnnetunde kahanemist. Vanas abielus tähistab armastust iga pisiasi, tavaline argine hoolitsus teise eest. Ning tundub, et päris lõpus oleme ilmselt õnnelikud üksnes teineteise kõrval olemisest, jagatud elust.
Kas aga niivõrd lihtne see olla saabki? Tegelikult läheme aja kulgedes muidugi süvitsi. Vanemaks saades hindame üha rohkem seda, et märgataks meie hinge, seda, kes me sisimas oleme. Sest me oleme loomult tõeotsijad, ja see omadus kasvab ajas, olgugi et tõde juba oma olemuselt ei kipu olema kergesti leitav. Just neil põhjustel paistab mulle vanemaks saades hoopis keerukam kui nooruses uue suhte loomine – ootused kaaslasele ei ole enam samad.
Miks end üleüldse siduda tahetakse? Kõigele muule lisaks olen märganud, et teisega koos olles on inimesel rohkem usku elusse ja headuse võimalikkusesse. Üksiolijate eluhingus kipub olema nõrgem, ehkki tean mitutki väga tugevat üksikut inimest. On kõnekas, et nad kõik on naised.
Vana abielu on kõigest heast hoolimata kerge naeruvääristada, karikeerida. Nii mõnegi jaoks on juba väljend ise – vana abielu – nagu viltutallatud suss. Midagi kulunut, viledat, kehva. See on siiski igaühe vaatepunkti küsimus – kellele viltutallatud, kellele hästi sissekantud. Mida keegi siin näeb või soovib näha.
Väga lustlikult ja soojalt on vana abielu kirjeldanud Michael Kernan romaanis “Frans Halsi kadunud päevaraamatud”, kus ta loob kuulsa kunstniku elu väheste teadaolevate faktide põhjal haarava ilukirjandusliku loo.
“Abielu teeb inimese väga sõnasäästlikuks vestlejaks, seda ma ütlen. Meie saame päevade kaupa läbi, vahetades omavahel paljalt sõnakese. “Kas see on sul seal?” küsin mina kamina kohale kummardudes. Ometi leidub majas sadu asju, aga ta on eksimatu. “Potis,” vastab ta. Mille peale mina, samuti eksimatu, sirutan käe läbi kogu pottide leegioni vana kõrvalepandud lillevaasi järele (laseb vett läbi), mida me hoiame kaminasimsil ... ja võtan mõranenud vaasist pika hargi, mis on kasutusel kaane tõstmiseks katlalt, nii et ma saan kontrollida selle sisu ilma keedunõu tulelt ära tõstmata. Siis küsib ta tavaliselt: “Kas tahad?” Ja mina vastan: “Ei, mitte praegu.” Majja sattunud tundmatu on täielikus arusaamatuses. Meie ei mõtle sellest suurt midagi.” (Eesti k 1998, tõlkinud Eve Köst.)
Me elame abielulahutuste ajastul. Kõige muu iseloomuliku kõrval kirjeldab seegi tõsiasi meie põlvkonda. Kas aga abielu võiks kunagi täielikult kaduda – suund sinnapoole statistiliselt justkui oleks. Mina kadumisse ei usu.
Ehkki vana abielu üle võib ju muiata, igaüks isegi nalja visata oma harjumuste üle – teineteisele toetuvat vanapaari nähes tunneme ikkagi alati liigutust. Ja taipame, et nemad on oma elutõele lähemale jõudnud.
