Suursaadik rõhutas pea sajandi pikkust head suhet Eestiga ja meenutas ka Vabadussõja aega, kui Suurbritannia tõi admiral Sinclairi juhtimisel Eesti rannikuvetesse oma mereväeeskaadri mereala kaitseks. Siinkohal tasub meeles pidada sedagi, et Suurbritannia kuulus ühena ustavatest riikidest nende hulka, kes ei tunnustanud Eesti annekteerimist 1940. aastal tollase Nõukogude Liidu poolt.

Ta rõhutas suurepärast koostööd Eestiga nüüdki. „Ühendatud kuningriik tahab Eestiga koostööd teha, eriti kaitsealast. „Briti sõjaväelased on alati nõus ühiselt kriisipiirkondades koos eestlastega töötama. Eestlased on väga tublid ja teavad alati, mida teevad. Kui küsiti, keda me tahaksime maailmas endale partneriteks, vastasid britid, et taanlasi ja eestlasi.“

Gümnasistid olid varmad rohkelt küsimusi esitama. Küllap julgustas neid selleks ka suursaadiku emotsionaalselt elav ja põnevust tekitav hoogne jutt, mis oli mõõdukalt naljakaski. Karl Kivila küsis kuidas suursaadik tundis ennast pärast hiljutist Suurbritannia ragbi meeskonna kaotust Austraaliale? Christopher Bruce Holtby vastas, et nuttis kaks tundi. See oli tema jaoks täielik šokk. Eriti raskeks tegi kaotuse see, et saadik pidi mängu ajal olema koos austraallastega koosviibimisel, kus siis austraallased olid täielikus vaimustuses oma võidust.

Darvo Piiroja tahtis teada, mida peaks tegema suusaadikuks saamiseks? Kõige lühem vastus oli soovitus olla suurepärane. Hiljem selgitas saadik siiski pikemalt, et peab koolis käima, iseseisvalt harima ja enda haritust arendama. Töö ei ole lihtne, tuleb täita päris keerulisi ülesandeid, mis nõuab üsna suurt pingutust. Ei saa ennast pikalt ühe asukohaga siduda. Järgmisel aastal lõpetab ta Eestis oleku ja seejärel saadetakse jälle kuninganna teenistuses maailma teise otsa.

Veel huvitas õpilasi Suurbritannia infotehnoloogia ja selle õppimise võimalused, õppe maksumus. Suursaadik soovitas pöörduda küsimustega alati Briti saatkonna poole. Nemad aitavad vahendada, otsida, ankeete täita.

Pärast esinemist ei kiirustanud suursaadik Sindist lahkuma ja soovis kuulata, mida Eestis teatakse rääkida brittide kultuurist. Sindi gümnaasiumi raamatukogujuhataja Imbi Jalakas jutustas 11. ja 12. klassi õpilastele raamatu „Alice Imedemaal“ sünnilugu ja inglaste tee joomise tava kujunemist läbi sajandite. Kuigi Jalakas rääkis eesti keeles ja õpetaja Silva Sikk tõlkis, võis suursaadiku emotsionaalsest olekust aru saada, et tegelikult oli tekst talle ka ilma tõlketa üldjoontes hästi mõistetav.

Arusaadavalt oli enamik ettekandest talle teada, aga ütles hiljem siiski, et mõndagi kuulis ka tema esmakordselt. Suursaadik tunnustas siiralt jutustajat ettekande väga põhjaliku ettevalmistuse eest. Kogu jutustus oli väga sisukas ja seinasuuruse stendi materjalide valik sedavõrd põnev, et Christopher Bruce Holtby palus luba seda kasutada Pärnus toimuval suursaadiku vastuvõtul. Jalakas leidis, et nii üleöö tegutsemine pole mõeldav. Siis soovis suusaadik sama stendi laenata saatkonnas üles panemiseks, aga Jalakas oli valmis andma nende kasutusse üksnes koopia stendist ja mitte originaali. Põnev ja humoorikalt mõnus kauplemine oli nauditav vaatepilt, mis lõppes kutsega suursaadiku vastuvõtule. Suursaadik kordas oma kutset veel kahel korral, et olla kindel, et tema kutsest on õigesti aru saadud ja Jalakas ikka kindlasti tuleks.

Christopher Bruce Holtby eriline huvi Pärnu maakonna vastu on märgatavalt suur, mida tõendavad tema korduvad visiidid Edela-Eesti piirkonna erinevatesse paikadesse. Senised käigud Sinti on olnud ajendatud huvist suka- ja sokitoodete tootmiseks vajalike elastaanlõngasid (sukaniidid, sokiniidid, õhkkaetud niidid, kumminiidid, meditsiinilised niidid) tootva Fein-Elast Estonia OÜ vastu, mida juhib Urmas Mägi. Vabrik on olnud kaua kestvalt tuntud ja pälvinud pidevalt tunnustust mitte üksnes kodumaakonnas.