Lugu sellest, kuidas soome-ugrilased ja samojeedid kaardile said
Kaarte, millel leidub eri rahvaste ja hõimude nimesid, on koostatud juba ammu, ent need olid üsna umbmäärased, sest rahva asuala tähistab seal vaid kaardile kirjutatud etnonüüm.
Ajal, mil inimeste puhul oli oluline eeskätt nende usk, seisus ja riikkondlik kuuluvus ning etnilisusele ei omistatud erilist tähendust, oli see ootuspärane. Aga asjad hakkasid muutuma 18. sajandi teisel poolel, kui maailm eesotsas Euroopaga jõudis tasapisi ja järk-järgult rahvuste ajastusse. Rahvastikus hakati nüüd nägema rahvaid ja rahvusi ning seoses sellega sündis ka etniline statistika, senistest märksa täpsemate etniliste kaartide vältimatu eeldus.
Esmalt tuleb ju välja selgitada, millistes külades üks või teine rahvas elab. Külad, mis asetsevad kõrvuti ja kus elab sama rahvas, moodustavad selle rahva asuala, mille saab kaardile kanda ja tähistada teise värviga kui naabrite oma. 19. sajandi keskpaigaks oli juba koostatud terve rida selliseid värvilisi etnilisi (etnograafilisi) kaarte, peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa multietniliste impeeriumite ning nende osade kohta. Etniline kartograafia käis käsikäes rahvuslusega ning ennustas ette vanaaegsete impeeriumite lagunemist etnilisel printsiibil. Tollaste Osmanite, Habsburgide ja Romanovite valduste kaartide värvilaikudes on aimata juba tulevasi rahvusriike.
Etnilise statistika ja kartograafia alusepanijaks Venemaal loetakse saksa päritolu õpetlast Peter von Köppenit (1793–1864). Pidades ulatuslikku kirjavahetust mitmesuguste kohalike ametiasutuste ja haritlastega (sealhulgas Fr. R. Kreutzwaldiga), selgitas ta võimalust mööda välja rahvaste arvukuse ja asuala ning kandis need kaartidele. Esmalt valmis Peterburi kubermangu etnograafiline kaart (1849), veidi hiljem ka Venemaa Euroopa osa oma (1851). Neil on kujutatud ka enamiku soome-ugri rahvaste asualad.
Esimene ülevenemaaline rahvaloendus toimus 1897. Rahvus määratleti tollal emakeele alusel. Kõigil järgmistel Nõukogude ja Venemaa rahvaloendustel on küsitud juba otseselt rahvust ning nende andmete põhjal saabki koostada küllalt täpseid etnilisi kaarte. Samas tuleb endale siiski aru anda, et igasugune kaart on vaid tegelikkuse lihtsustatud kujutis. Mida üldisem kaart, seda skemaatilisem. 19. sajandi ning 20. sajandi alguse statistika võis küll olla praegusega võrreldes ebatäpsem, ent etnilisi kaarte oli tollal lihtsam koostada, sest rahvastik elas valdavalt maal. Etnilisi segaalasid ja -külasid muidugi leidus, kuid märksa vähem kui tänapäeval ning kaardil eri värvidega tähistatud rahvaste asualad vastasid üldjoontes tegelikkusele. Tänapäeval elab juba üle poole arenenud maailma rahvastikust linnades ja linnad, eriti suurlinnad, on alati olnud multietnilised. Linnades elavad rahvad reeglina läbisegi ning kaardil on seda väga raske, kui mitte võimatu edasi anda. Seetõttu pole etnilised kaardid enam nii adekvaatsed kui veel poole sajandi eest.
Paljudes riikides on viimaste kümnendite jooksul püütud vähendada etnilisuse rolli ühiskonnas. Etniliste eripärade asemel eelistatakse rõhutada ühendavat, näiteks kodakondsust või niinimetatud üldinimlikke väärtusi. Ka etnilisest statistikast on mõnel pool loobutud. Kõige selle tõttu on etnilise kartograafia kuldajastu jäänud minevikku. Võimalik, et selle sünnitanud rahvuste ajastu hakkab läbi saama.
Kuid pöördugem nüüd meie uurali rahvaste kaardi juurde. Selle koostamisel tuli lahendada terve rida küsimusi. Me ei alustanud tühjalt kohalt, vaid lähtusime enam kui pooleteise sajandi pikkusest traditsioonist. Aluseks võtsime nõukogude aja etnilised kaardid, mida sai mõningate hilisemate kaartide ja muu info põhjal kohendatud ja korrigeeritud.
Aga millised rahvad üldse kaardile kanda? Kas märkida setud eraldi eestlastest ning kveenid, meäkeelsed ja ingerisoomlased eraldi soomlastest? Kas karjalased ja saamid on üks rahvas või mitu lähedast rahvast? Kas mordvalased või ersad ja mokšad? Mida teha bessermanidega? See on Pandora laegas, mida on parem mitte torkida. Seega otsustasime olla konservatiivsed ning lähtuda väljakujunenud rahvaste loendist.
Väga erineva rahvaarvuga rahvaste näitamine samal kaardil oli keeruline ülesanne. Lahenduseks oli väikeste ja suurte käsitlemine mõnevõrra erinevalt. Suhteliselt suurte rahvaste puhul, kes elavad enam-vähem ühtse etnilise massiivina, on asuala kaardil märgitud traditsioonilise värvilaiguga. Väiksemaarvuliste või hõredalt ja teiste rahvastega segamini paiknevate rahvaste puhul on kasutatud viirutust või rahvast tähistavatest sümbolitest moodustuvat mustrit. Kuna kaart on Mercatori projektsioonis, mis teatavasti näitab poolustele lähemaid alasid ebaproportsionaalselt suurena, siis võib pealiskaudsel vaatamisel paista, et näiteks handid on märksa suurem rahvas kui ungarlased, ehkki tegelikult on ungarlasi umbes 500 korda rohkem.
Suuremate rahvaste puhul (pool miljonit ja enam) on püütud kaardil edasi anda ka nende arvukust piirkonniti. Üks sellist rahvast tähistav sümbol tähendab 10 000 – 30 000 selle rahva esindajat vastavas administratiivüksuses, kaks sümbolit 30 000 – 50 000 inimest jne. Väiksemate rahvaste puhul näitab sümbol lihtsalt selle rahva olemasolu piirkonnas ega oma numbrilist tähendust.
Mainitud põhjustel ei kajasta kaart uurali rahvaid väljapoole nende asuala jäävates suurlinnades, näiteks eestlasi Londonis, soomlasi Stockholmis või mordvalasi Moskvas.
Kaardile on lisatud numbrinurk, kus on ära toodud kõigi uurali rahvaste arvukus tänapäeval. Kui palju on maailmas eestlasi, soomlasi või saame? Sellistele küsimustele polegi nii lihtne vastata. Kui kogu rahvas elab ühes riigis, kus juhtumisi peetakse ka etnilist statistikat, siis on vastus suhteliselt täpne. Nii on see paljude Venemaa väikerahvaste puhul, kel puudub arvestatav diasporaa. Kui aga rahvas elab mitmes riigis, kus rahvaloendused toimuvad eri aegadel ja rahvuste üle ehk arvet ei peetagi, siis saab vastus olla vaid hinnanguline ja ligikaudne. Kõige enam puudutab see ungarlasi, soomlasi ja eestlasi, keda on laiali üle maailma, ning vähemal määral ka Venemaa suuremaid soome-ugri rahvaid, keda leidub endistes liiduvabariikides. Ka saamidega on lugu keeruline. Nad elavad põhiliselt neljas riigis, kus igaühes on omad statistikatraditsioonid ja saamiks lugemise kriteeriumid. Seega on kõik numbrid tabelis ümmardatud.
Loetletud piirangutest ja puudustest hoolimata on selline etniline kaart siiski väga efektiivne viis edastamaks infot rahvaste arvukuse ja paiknemise kohta. Kaart on tööriist, mida tuleb osata lugeda ja kasutada. Lisaks on sellel ka sümboolne tähendus. See kujutab üht rahvaperet ja aitab seega taasluua ning kinnistada vastavat ideed.
Allikas ja kaardid: Eesti Rahva Muuseumi blogi
