Heategija loodab nüüd omakorda heategijatele
Heategija Ants Väärsi kogub annetusi, et osta väsima hakkava invatakso asemele invabuss.
Kui Põlvamaal Laheda vallas elav Ants Väärsi ligemale kolme aasta eest Põlva- ja Võrumaal hädalistele oma autoga invataksoteenust pakkuma hakkas, uskus ta, et selle järele on suur vajadus.
“Olin aastaid invaliidsuspensionär ja ise läbi elanud kõik need raskused, kuidas arstile pääseda või olmeasju ajada, kui pole võimalust transporti saada, kui pole, kes aitaks,” rääkis Väärsi toona, 2013. aasta jaanuaris Maalehele, põhjendades, miks ta tervenedes just teiste aitamises oma missiooni nägi.
Puudega inimestel on raske
Nüüd võib mees kinnitada, et ei eksinud. Vajadus selle teenuse järele on osutunud arvatust isegi suuremaks. Selle ajaga on ta teinud üle 600 sõidu ja abi on saanud oma 700 inimest. Kaugemad sõidud on tulnud teha Haapsallu, Kuusallu, Tallinna. Tänu temale on paljud inimesed pääsenud haiglasse arsti juurde, pensioniametisse, kalmistutele omaste haudu vaatama, aga ka apteeki või poodi. Autos on liftiga pöördiste: esiiste sõidab autost välja ja pärast sellele istumist tõstab liftiga iste abivajaja autosse.
“Invatakso on väga hea asi, bussiga ei saaks ma üldse arstile minna, liinitakso on aga üüratult kallis. Antsu invataksost on paljud abi saanud ja Antsul on hea süda,” räägib üksnes keppide najal kõndiv Põlva linna elanik Ants Kurg, keda Ants Väärsi läinud nädalal aitas tohtri juurde sõidutada.
Põlva vallavalitsusel on Ants Väärsiga sõlmitud koostöölepe, mille kohaselt poole invatakso teenuserahast valla inimestele maksab vald, poole abivajaja ise. Ent suurt sõiduraha ei küsi ta teisteltki, talle piisab, kui teenib niipalju, et saaks tagasi kütusele ja remondile kuluva. Endaga toime tulekuks jätab 66aastane mees vaid oma pensioni.
Ent nüüd on Väärsil endal tekkinud mure. Ühtpidi on invataksona sõitev 14aastane auto väsimas, varsti lööb sel juba 600 000 km läbisõitu ette. Teisalt tahaks Väärsi senisest veelgi paremat teenust pakkuda. Kõige hädapärasem oleks, kui saaks ratastooli autosse kinnitada, siis ei peaks inimest korduvalt tõstma ratastoolist välja.
“Praegu on see inimese vintsutamine, kui pead teda ühe käiguga mitu korda tooli ja sealt välja tõstma, iga haige ei kannatagi seda,” märgib Väärsi.
Lootus annetajate abile
Nii tahaks Väärsi nüüd korralikku invabussi, kus saaks vedada ratastoolis olijaid, aga samuti lamavaid haigeid kanderaamis. Ent selle invabussi peale ei hakka mehel hammas. Tal pole endal kusagilt võtta 40 000 eurot uue ostuks, ka mitte 20 000 pruugitu soetamiseks.
“Kui rahvas on arusaaja ning ärimehed ja firmad ka aitavad, saan vast raha kokku, ehk isegi uue jaoks,” loodab Väärsi.
1500 eurot on juba koos. Oma abikäe annetuste kogumiseks ulatas hiljuti heade uudiste portaal Goodnews, mis algatas heategevuskampaania “Aitame Antsul aidata”. Ootus on ka Lõuna-Eesti omavalitsuste panusele.
Riigilt abi ja toetuse küsimine jäi Väärsil paraku tulemusteta. Ometi pakuks invabuss piirkonna rahvale arstiabi kõrval võimalust saada osa järgmisel aastal algavast ja riigi poolt suurelt reklaamitud töövõimereformist, mis peaks soodustama puudega inimeste töölkäimist, ja see buss võiks mitmelegi transpordivõimalusi luua.
Väärsi leiab, et puudega inimestele ei oleks üheksakohaline invabuss hädavajalik üksnes arsti juures, apteegis või poes käimiseks.
“Nad saaksid siis isegi ekskursioonile koos minna – kes ratastoolis, kes ilma, nad tahavad nii väga nelja seina vahelt välja saada,” teab Väärsi nende unistusi.
