Tanel Bulitko: Iga tapamajja saadetud lehm on pärit eliitkarjast

Eesti piimatootmine on jõudnud sellisesse kriisi, et ilma päästeaktsioonita kaovad peagi nii kodumaine piimatootmine kui töökohad maal.

Eelmise aasta augustist, kui Venemaa piir meie piimatoodetele suleti, on piimakarjakasvatajate olukord muutunud väga raskeks. Koheselt hakkasid tekkima ettevõtted, kes oma karja tervikuna müüma asusid.

Esialgu oli ka võimalus nendele karjadele Eestist ostjad leida. Keegi ei osanud sel hetkel arvata, kui pikaks ning milliste kriisist põhjustatud tagajärgedeni meie piimandussektor võib langeda.

Tõuaretustöö seisukohalt on hästi tähtis, kui palju on meil jõudluskontrollialuseid lehmi lehmade üldarvust. Eesti on seni (ligi 95% lehmadest) selle näitaja poolest Euroopa üks väljapaistvamaid riike. Jõudluskontrollis osalemine näitab loomakasvatajate korrektsust, aretustöö järjepidevust ning teadlikkust karja pidamise korraldamisel. Samas loob ka võimalused tõuloomade ekspordiks.

Ainuüksi jõudluskontrolli andmetel on perioodil august 2104 - august 2015 meie piimalehmade arvukus kahanenud üle 4500 lehma võrra ning tootmise on lõpetanud 60 karja. Ühe aastaga piimalehmade arvukuse vähenemine üle 5% on näitaja, mis väljendab väga selgelt tänase kriisi olemust. Kui arvestada, et Eesti oli 2014. aastal Euroopa Liidu 28 riigi seas statistilise piimatoodangu poolest teisel kohal Taani järel (2013 olime 5. kohal), saame väita, et iga lehm, keda enneaegselt meie karjadest lihatööstustesse saadetakse, on pärit Euroopa ellitkarjast ja sellest on väga kahju.

Lisaks on veel palju väiksemaid karjapidajaid, kes oma loomadega jõudluskontrollis ei osale, kuid on samas olukorras ning sunnitud karjapidamisega lõpparve tegema.

Kahjuks on ka varasematest kriisidest meil olemas kogemused piimandussektori näitel, kus piimakarja kord lõetanud ettevõte enam uuesti alustamist ei plaani. Seega raske otsus on lõpetanud tootmise jäädavalt. Kuigi tänane olukord, kus tootmist reguleerivaid piimakvoote enam ei ekstisteer, võiks ju oletada, et olukorra paranedes saavad lõpetajad vajadusel uuesti alustada. Isiklikult ma sellesse stsenaariumiise küll ei usu.

Kirjeldatu on vaid osa väike pildike iseloomustamaks tänast olukorda. Kui kui arvestada veel karjapidajaid, kes plaanivad piimatootmist lõpetada, olles oma karja taastootmistsükli peatanud, jättes põhikarja seemendamata, siis sellega on samuti sisuline otsus tehtud piimatootmise lõpetamiseks. Palju on karju, kust on müüdud enamus oma noorkarjast, et piimatoomist jätkata. Ka see viitab lähiajal lüpsilehmade arvu suuremale langusele.

Kõige enam on kriisist tingituna piimalehmade arvukus kahnanenud või kahanemas Jõgeva, Tartu ja Põlvamaal. Kuigi lõpetajaid on ka teistes maakondades.

Eesti on Euroopa piimanduses väga väike teenäitaja. Kui Euroopa Liidus kokku on 23,5 miljonit piimalehma, siis meie lehmade arvukus on vaid 0,4% kogu sektori osakaalust. Samas on see sektor ajalooliselt olnud meie põllumajanduses lipulaev. Täna on meil vaja sektorit päästa, säilitada kodumaine piimatootmine ning töökohad maal.

Ka tõuveiste eksport kolmandatesse riikidesse ja Euroopa Liitu on olnud tänavu iseseisvusperioodi suurim - praeguseks enam kui 3500 veist. Müüdud on nii lüpsilehmi, tiineid ja mittetiineid mullikaid kui vasikaid. Murelikuks teeb ka see, et samasuguses kriisis olevad lõunanaabrid on meie karjadest loomi ostnud. Neil on loomade ostmiseks olemas spetsiaalne riigiabi, mida meil kahjuks ei ole ja millega oleks olnud võimalik sadu meie kõrge väärtusega piimalehmi päästa.