Piret Tali: Kõnelevad palgid ja sisselangenud katusega talud

Kui olin mitu korda ära vaadanud Andrus Kivirähki “Eesti matuse”, ja sundinud ka kodakondseid seda tegema, said “kõnelevad palgid” meie igapäevase kõnepruugi lahutamatuks osaks.

“Kõnelevad palgid kutsuvad koju,” sai öeldud, kui tühjaks jäänud lapsepõlvekodu majas suuremate pühade ajal, kartulipaneku ajal või nädalavahetustel valveseadme alarm iseenesest huilgama hakkas. Nii mitu aastat. Enne kui maja leppis olukorraga. Tühjusega. Mis vahel koputab endale nagu Klaasi tuhk südamele.

SASS: /.../ Ehk tuled ikka ja paned käed külge. Sinu jaoks me ju seda vaeva näeme, meie sureme ükskord ära, siis jääb see maja sinule ja su lastele. See on ehk viimane kord, kui me siin midagi kapitaalset teeme, tulevikus on see juba sinu mure. Korsten tuleks uus laduda, see on selge. Kust seda aega ja raha võtta...

ANDRES: Isa, kui sa minu nõu kuulda tahad, siis müü see maja maha.

SASS: Sa ajad lapsejuttu!

INDREK: Ei, maha seda maja küll müüa ei tohi! Siin on ju meie juured! Siin on kogu meie minevik! Mida kõike need palgid võiksid jutustada! Seda kohta ei tohi ilmapealgi maha müüa, see on haruldane koht. (Andrus Kivirähk, näidend “Eesti matus”)