Vao reportaaž: Varjupaigataotlejail on meilt õppida kellaajast kinni pidamise, meil neilt pereväärtuste kohta
Pagula ja Lääne maavalitsuse esindajad külastasid möödunud teisipäeval Vao varjupaigataotlejate majutuskeskust ja Kiltsi kooli. Külastuse ajal elas Vao keskuses 67 varjupaigataotlejat (14 naist, 20 last ja 30 meest) ja kaheksa pagulast. Enim elanikke oli pärit Ukrainast, Sudaanist ja Dagestanist. Töötajaid on Vao keskuses viis.
Töötajate sõnutsi on enamik meediasse jõudvad negatiivsed lood Vaos toimuvast pelgalt kuulujutud. Võtame näiteks loo “pagulasest”, kes marssis midagi ütlemata naabrite korterisse sisse. Tegemist oli kaheaastase lapsega, kes läks kogemata vales trepikojas oma koduga samas kohas asuvasse korterisse.
Töötajail pole halbu sõnu ei perede ega ka üksikute meeste kohta. “Just üksikud noormehed tulevad palju appi, aitavad koristada, kui palume. Nad ise ütlevad ka - kui ma ei tee midagi, või teen valesti, siis see ei tähenda, et ma ei taha teha, vaid ma pole osanud selle peale tullagi,” räägib Vao keskuse juhataja Jana Selesneva.
Muret on töötajail enim sellega, et teistmoodi kultuuriruumist pärit inimesed ei kipu eestlasele kombel teiste inimeste aega austama. Kokkulepitud kellaajast kinnihoidmine on nende jaoks võõras, nad võivad lubatud kohtumisele hilineda koguni mitu tundi. Visalt, aga järjekindlalt õpitakse kohalikku korda. “Selgitame kümme korda. Oleme õpetuseks ka poest ära sõitnud ja hilinejad maha jätnud,” räägib keskuse sotsiaaltöötaja Jaana Nestor.
Ära elada tuleb 90 euro eest kuus
Varjupaigataotlejad peavad endale ise süüa ja muud tarvilikku ostma. Selleks makstakse neile toimetulekutoetust 90 eurot kuus pere esimese liikme kohta, vajadusel riiete või muu pakilise jaoks pisut lisa. Üldjuhul elatakse ära. “Nad on hämmastavalt säästlikud! Üksikud inimesed koopereeruvad ja söövad näiteks kuus 40 euro eest,” märgib keskuse juht.
Mida mujalt pärit ja õhukesel rahakotil elavad inimesed siin üldse söögiks ostavad? Uba ja hernest, rohkem kana- ja vähem loomaliha, vastab Selesneva.
Väärtustavad teist inimest enam kui eestlased
Palju käib keskusest läbi ka moslemeid. Töötajate sõnul ei tähenda see nende jaoks midagi erilist – probleemid puuduvad. Isekeskis palvetatakse, kuid teisi see ei puuduta. Ka ei ole ükski keskuse elanik oma usku kunagi teistele peale surunud. Naistena ei ole Jana ega Jaana täheldanud, t moslemimehed neisse kuidagi halvasti või teistmoodi suhtuksid.
Nestor märgib hoopis, et meil, eestlastel, oleks moslemite kultuurist pereväärtuste kohta palju õppida. “Omavaheline suhtlus on tihe, oma pere on number üks. Kui sa isegi ei saa väga hästi läbi teisega, siis sa ei jäta ripakile teda. Üksteisega suhtlemine, üksteise nägemine, üks-ühe jaoks olemas olemine on väga tähtis,” selgitab ta. “Sellised pereväärtused võiksid nad meile küll peale suruda.”
Kui meedias kiputakse õelutsema, et näete, meie maksame neile toetusi ja neil on piltidel uhked nutitelefonid käes, siis Selesneva sõnul ongi mobiiltelefon varjupaigataotlejatele tihti ainus omand, ainus vara ja ainus asi, mis võimaldab suhtlust oma perega. Tihti on telefon ostetud odavalt kasutatuna.
Suhelda armastavad varjupaigataotlejad ka kohaliku kogukonnaga. Hea meelega osaleks nad kõigil võimalikel üritustel. Jaana Nestor räägib loo, kuidas lähedalasuvast hoolekodust läks kaotsi vanainimene. Vao keskuse elanikud kogunesid vabatahtlikena vanainimest otsima (kuigi oli ramadaani aeg). “Üks poiss küsis mult: miks teil nii vähe inimesi vabatahtlikuna väljas on, teie inimene on ju kadunud?”
“Neil on üldse rohkem seda teise inimese väärtustamist. Meil minnakse nädalavahetusel koju, et ma tahan puhata, ei viitsi enam midagi teha või ühiskonda panustada,” lisab Selesneva.