Varro Vooglaid: Eesti omariiklust alandavad need, kes ei usu tõelise iseseisvuse võimalikkusesse
Rahvusringhäälingu ajakirjanik Peeter Kaldre kirjutas 21. novembri Maalehes muu hulgas minu isikule viidates – kaudselt, nagu niisugusel puhul ikka, kui ei läbeta otse öelda –, nagu tegeleks ma oma riigi verbaalse alandamisega ning nagu arvaksin, et Eesti riigist oleks targem üldse loobuda.
Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Vastupidi: erinevalt hr Kaldre fantaasiast usun veendunult, et Eesti poliitiline juhtkond peaks selja sirgu ajama, lõpetama koogutamise välismaiste isandate ees (olgu need idas või läänes) ning käituma tõeliselt vaba ja iseseisva riigi vääriliselt, et mitte meie omariiklust ja iseseisvust tasahilju ära anda.
Ori hindab turvalisust kõrgemalt kui vabadust
Hr Kaldrele teeb muret, et mõni inimene on sündinud teisitimõtleja, kes on opositsioonis iga võimuga ja igal ajal – olgu see võim siis võõras või oma. Minule teeb aga muret, et mitte ainult mõni inimene, vaid valdav osa meie poliitilisest juhtkonnast ja ajakirjanikest on konformistlikud ja allaheitlikud võimu teenrid igal ajal, sõltumata sellest, milline võim juhtub olema. Endistest kommunistidest said Nõukogude Liidu lagunedes justkui üleöö suured liberaalid ja läänemeelsed, ent taas välisisandate teenijad.
Inimesed, kes olid Kommunistliku Partei liikmed ja töötasid selle teenistuses, ei uskunud nõukogude ajal Eesti võimalusse olla tõeliselt vaba ja iseseisev riik ning ilmselt ei usu nad seda ka täna – just nagu ei usu seda märkimisväärne osa meie poliitilisest ja ajakirjanduslikust eliidist. Parem on olla USA sülekoer kui kirp Vene karu kasukas, annab hr Kaldre mõista, mõtlemata sellele, et Eesti võiks püüda olla tõeliselt suveräänne riik, mis ei lömita ühegi suurvõimu ees ega ka praali mõttetult ning tunnetab omaenda vastutust, selle asemel, et loota pidevalt kellegi teise abile ja armulikkusele.
Just sel teemal rääkisin 19. novembril Riigikogus peetud ettekandes, mis oli osaks olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelust Eesti Vabariigi suveräänsuse teemal. Püüdsin väljendada parlamendi liikmetele (kellest osa viibis küll väidetavalt sel ajal Riigikogu saunas) paljude inimeste südames üha kasvavat äratundmist, et ühe rahva või riigi alistamiseks ei ole tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on paratamatult kindlaks määratud ja et rahval puudub võimalus seda suunata.
Selle tõdemuse taustal on tõsiselt murettekitav, et Eesti poliitilise eliidi seas juurdub üha sügavamalt vaimne hoiak, mille raames ei ole ruumi usule, et Eesti võiks tõeliselt vaba ja iseseisva riigina püsima jääda ja hakkama saada. Professor Tõnu Lehtsaar on öelnud, et tõelisest omariiklusest näikse olevat kujunenud nii mõnegi jaoks justkui painav ike: “Me uskusime, et me saame iseseisvalt hakkama. Täna kuulutatakse meile pidevalt, et meil pole üksinda ei majanduslikult, moraalselt, poliitiliselt ega sõjaliselt mingit lootust.”
Kas Eesti oma tee on tõesti võimatu?
Tõepoolest, viimasel ajal on korduvalt avalikult välja öeldud, et Eesti ei saa jääda vabaks ja iseseisvaks, vaid peab valima ida või lääne mõjusfääri sulandumise vahel – väidetakse, et mingit kolmandat, Eesti iseseisvat, oma teed ei ole ega saagi olla. Minu mure lähtub aga äratundmisest, et ühelt poolt on geopoliitilise reaalsusega arvestamine loomulikult vajalik, teiselt võib sellega kaotsi minna see, mis on meie omariikluse seisukohast kõige olulisem – tõeline vabadus ja iseseisvus, omal maal peremeheks olemise võimaluse. Mida suuremaks muutub meie sõltuvus ükskõik millisest välisest suurjõust, seda väiksemaks jäävad meie võimalused otsustada ise, kuidas oma riigis elu korraldada.
Olgem ausad – suur osa Eesti iseseisvusest on tänaseks ära antud. Euroopa Liidu õigus on kuulutatud Eesti õiguse suhtes ülimuslikuks ja väidetavalt tulebki suurem osa õiguslikust regulatsioonist kas otseselt või kaudselt Brüsselist. Seda karmi reaalsust ei saa lõputult ilustada juttudega suveräänsuse jagamisest. Oleme kaotanud ka rahanduspoliitilise suveräänsuse ehk iseotsustamise õiguse – meie rahanduspoliitikat, mis on kogu riikliku materiaalse baasi aluseks oleva majandustegevuse vundament, kontrollitakse Euroopa keskpangast ja Rootsi kommertspankadest.
Ka julgeolekupoliitikas näib meie poliitiline juhtkond olevat lahti öelnud eesmärgist luua eeldused selleks, et Eesti saavutaks iseseisva kaitsevõime, sest kogu riigikaitse valdkond on orienteeritud sulandumisele globaalse “transatlantilise” võrgustiku osiseks. Mulle näib, et sageli kütab poliitiline eliit ise üles hirmu Venemaa ees, et niisugusele poliitikale suuremat toetust saada. Ja seda hirmu ekspluateeritakse, et oma võimupositsioone kindlustada ja samas turvalisusele apelleerides Eesti iseseisvust üha enam ära anda.
Ka seda, kuidas meile surutakse jõuga peale homoideoloogiat, massiimmigratsioonile uste avamist, täiesti võõrastes sõdades kaasalöömist või teiste riikide võlgade kinnimaksmist, õigustatakse alatasa vastuvõetamatu väljapressimistaktikaga, justkui peaksime me seda tegema, et meid üksi külma kätte ei jäetaks.
Tõelise iseseisvuse eelduseks on usk selle võimalikkusesse
Hädavajalik oleks aga otsida vastust küsimusele, kui kaugele oleme valmis turvalisuse nimel oma tõekspidamistest, põhimõtetest ja iseseisvusest lahtiütlemisel minema. Kas oleme viimaks valmis iseseisvusest üldse loobuma, et ainult säiliks võimalus elada harjumuspäraseks saanud eluviis? Või oleme me seda (olulises osas) juba teinud, jättes endale vaid näilised poliitilised struktuurid, ent mitte võimalust otsustada nende kaudu tõeliselt olulisi küsimusi?
On selge, et Eesti võib minetada riikliku iseseisvuse ilma, et see oleks väliselt nähtav. Muude sümbolite kõrval võib Pika Hermanni tornis lehvida sini-must-valge ka siis, kui meil riiklikku iseseisvust enam ei ole. Ja just selles mõttes on meie olukord tunduvalt salakavalam ja ohtlikum kui nõukogude okupatsiooni ajal, mil kõigile ausatele inimestele oli päevselge, et iseseisvus on meilt röövitud.
Eesti iseseisvuse eelduseks on usk meie suutlikkusse siin maailmas riigi ja rahvana hakkama saada väärikalt tegutsedes, lähtudes oma otsustes ennekõike sellest, mis on õige ja hea, mitte sellest, kuidas õnnestub pragmaatilisi poliitilisi sobinguid punuda. Loomulikult peame me teistega koostööd tegema, ent see ei tähenda, nagu peaksime laskma endale pähe istuda.
Kui tahame olla hingelt suur ja tõeliselt iseseisev rahvas, siis peame ennekõike keskenduma mitte sellele, kuidas ühele või teisele suurriigile vastanduda või meelehead valmistada, vaid sellele, et säilitada, hoida, kasvatada ja austada neid põhimõtteid ja väärtusi, mis moodustavad eestlaseks olemise tuuma. See on minu sõnumi kese.
Loodetavasti ei ole me ühiskondlikus dekadentsis jõudnud sellisesse sügavusse, kus niisuguste asjade väljaütlemise eest hakatakse inimesi meedia vahendusel putinistideks, venemeelseteks või koguni riigireeturiteks tembeldama. Aga kui see siiski juhtub, räägib see rohkem meie poliitilise ja ajakirjandusliku eliidi moraalsest lagunemisest kui materdatavatest isikutest ja nende seisukohtadest.
Tõeline iseseisvus tähendab võimet ja tahet ise seista
Jah, tõelise iseseisvuse tee koos sellega kaasneva ebakindluse ja vastutusega on kahtlemata raske ja võib-olla hirmutav, aga see on ainus rahvusliku väärikuse tee. Eesti on tõeliselt iseseisev vaid siis, kui julgeme ja suudame seista kindlalt ka ilma kõrvalise abita, ning kui usume siiralt, et oleme pigem valmis surema kui iseseisvusest lahti ütlema.
Nagu on öelnud minu armeeohvitserist sõber: “Iseseisvus – ise seismise õigus ja vabadus – ei tule liitlase armust, vaid õiglaste, ausate, meelekindlate, alandlike, lahkete ja suuremeelsete meeste ja naiste valmisolekust üksi seista ja mitte milleski olulises järele anda või vajadusel siin samas, sammugi taganemata, langeda!”
See on tõelise vabaduse tee ning riikliku iseseisvuse aluseks olev vaimne hoiak. Hoidkem, kasvatagem ja austagem seda, et hoida iseseisvat Eesti riiki. Meie usaldust ei vääri need, kes ei pea võimalikuks iseseisvale riigile kohast käitumist ning sisendavad meile, et Eestil ei saa olla mingit oma teed. Kui keegi õõnestab Eesti iseseisvust ja alandab meie omariiklust, siis just inimesed, kes meile seda suurt valet sisendavad.
