Sõna sekka: Protees ei ole krutsifiks
Elu koosneb hingetõmmetest, nagu kunagi rääkis teadmamees Gunnar Aarma. Inimese keha on mateeria, millel on algus ja lõpp ning sinna vahele jäävad seda mateeriat elus hoidvad hingetõmbed – aeg.
Millegipärast just Aasias oskavad inimesed hetke nautida, suuri muresid tähelepanuta jätta, lapselikult rõõmsad olla ja leida tõde muinasjuttudest. On see hinduism, taoism, budism või mis tahes muu Aasias levinud usund, kõik nad on kujundanud sealsed inimesed just seesugusteks.
Aasias on religioon elamise viis, õhtumaades või ka Lähis-Idas valitsemise moodus. Valdavalt.
Religioon ei muuda inimest äärmuslikult – seda teevad inimesed. Kui filosoofiline sõnum jäetakse tagaplaanile ja keskendutakse jutlustaja tõlgendusele, ongi häda käes.
Religiooni puhul ei tohiks unustada lihtsat tõde – see on ilus ja õpetlik muinasjutt. Inimesed, kes muinasjutte liiga tõsiselt usuvad, on nagu lapsed, kel ei ole veel elukogemust ja teadmisi. Kui aastate jooksul tulevad teadmised, väheneb usk. See asendub usuga juttudesse, mida teised inimesed meile räägivad, ja dogmadesse, mida teised inimesed tahavad, et me usuksime. Veider, kuidas teadmised rikuvad heaksolemise.
Inimestesse talletuvaid teadmisi aina lisandub, usk religioonidesse peaks justkui vähenema, aga ometi sõdivad rahvad järjest enam just seepärast, et usutakse eri religioonidesse. Ei, tegelikult mitte – usutakse manipuleerijatesse. Ja manipuleerijad on osavad, mõni suudab isegi oma proteesist krutsifiksi teha.
Praegu on muinasjutuaeg – advendiaeg. See on lapsik aeg, aga mis siis lapselikkuses halba on? Muinasjuttu ei pea endale ette kujutama reaalsusena, aga hoolimata sellest aitab muinasjutt elada ja muuta elatavat aega paremaks. Neidsamu hingetõmbeid, millest Gunnar Aarma rääkis. Usume siis muinasjuttu, aga mitte nende tõlgendajaid.