Õunapuu: punase verega president ei pea järgima sinivereliste pulmakombeid
Eile abiellusid Halliste kirikus president Toomas Hendrik Ilves ja Ieva Kupce. Kohalik rahvas ei pidanud paljuks sel puhul au sees hoida vanu eesti pulmakombeid ning pidasid pulmarongkäigu kinni, et kontrollida Eesti esipaari valmidust pereeluks.
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadur-kuraator Piret Õunapuu rääkis Maalehe veebile, et kuigi eesti talurahva pulmakombed sõltusid aastaajast ja pruutpaari seisusest, siis pulmarongkäigu kinnipidamine ja viinalonksu nõudmine toimus iga ilmaga, olgu suvi või talv.
Traditsiooniliselt peeti Eestis pulmi sügiskuudel oktoobris ja novembris, kui kiired talutööd olid möödas, vili salves ja sead maha löödud.
Õunapuu sõnul Eesti ja Läti pulmakommetel väga suuri erinevusi ei ole. Ometigi võib välja tuua, et kuna lätlased on baltlased, on neil rohkem vene pulmakommete mõjutusi kui soome-ugrilikel eestlastel.
Samas rõhutas Õunapuu, et nii vanadel eestlastel kui ka lätlastel oli oluline pulmakomme pruudi tanutamine enne südaööd. "Kirik ei teinud noorikut naiseks, kõige olulisem oli ikka tanu peas."
Mis puutub sellesse, kas tänapäeva Eestis peaks president muret tundma pulmade rahvale kättesaadavuse pärast või ei, siis arvas Eesti pulmakombeid aastaid uurinud teadur, et pulmas võiks peigmees ära unustada, et ta on president. "Kui inimene abiellub, siis abiellub ta armastusest. See ei tohiks olla rahva asi, sest ega ta kuningasoost pole, ta on ametisse valitud. Kuningatel oli oluline sinine veri, meie presidendi veri on punane, oma pulmas võib ta teha mida tahab."
Mis on tanutamine?
Pulmade kõrghetkeks on vanas Eesti pulmas tanutamine. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kannab pruut tavalist neiupärga. Tavaliselt oli see toiming salajane, eriti pidulik ja pühalik toiming. Juures võisid viibida vaid kõige tähtsamad pulmategelased. Tanutamise ajal istuvad pruut ja peigmees kõrvuti. Peigmees paremal, ees ootamas, pruut siseneb ruumi viimsena. Tanutajaks oli enamasti Mõõgaema, kuid võib olla abielus vanem naine keda kunagi ka oma pulmas on tanutatud, kohati oli tanutajaks ka pruudi oma ema. Esmalt lööb tanutaja pruudile tanuga vastu pead ja sõnub: „unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“, siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda: esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Pärast tanutamist tõstetakse ka noorpaari toolidega õhku, karjutakse ja lauldakse „Nad elagu…“ Alles tanutamisega oli abielu vana Eesti kombe järgi sõlmitud.
Põlletamine
Enamasti järgnes tanutamisele põlletamine. Põlle etteseadjaks oli tavaliselt Pruudiveli. Põlle saab Pruudiveli peigmehe käest (võib avalikult nõuda). Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: põlle sobitati ümber kaela, siis ümber jalgade, või taguotsa ja mujale: „..kord paneb ta põlle otsa peale, siis lõua alla, siis rinde peale, kuni oma koha peale jõuab, kusjuures ta igakord küsib: „Kas siin on paras?“ On siis põll paraja koha peale juhtunud, siis seotakse nende sõnadega kinni: „Et seda kuuel kuul ja seitsmel nädalil lahti ei saa!“ Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Tanutatud ja põlletatud mõrsjast sai noorik (seda ta oli esimese lapse, vahel ka esimese poja sündimiseni).
Allikad: Ülo Tedre „Eesti Pulmad“ 1973, Piret Õunapuu „Eesti Pulm“ 2003.
