Tarvastu kalakärestiku vastuoluline sünnilugu ja veskiomaniku võitlused
Tänane Maaleht kirjutab Viljandimaal Tarvastu jõele ehitatud kalakärestikust, mis on pärast suurvett hakanud lagunema ning mille tõttu võivad kokku kukkuda kõrval asuva ordulinnuse torni varemed. Peale kalakärestiku võimalike ehitusvigade teema köidab Tarvastus tähelepanu ka ordulinnuse ja vana paisu ümber käiv vaidlus.
Keerulise vaidluse mõistmiseks tuleb selgitada, kus asub ordulinnus, kuidas voolas jõgi vanasti ja kus on selle säng praegu. Teema on oluline, sest see puudutab suure väärtusega ajaloolisi ehitismälestisi, mis on kokkuvarisemise äärel. Samal ajal on ristunud eraomaniku ja valla, looduskaitsjate, Euroopa Liidu, Keskkonnaameti ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse huvid ja soovid.
Ordulinnuse ja vesiveski ajalugu
Tarvastu ordulinnus on ehitatud tõenäoliselt 14. sajandil arvatavale eestlaste maalinna kohale. Kultuurimälestiste register kirjeldab, et ehitise põhjaküljel oli ilmselt juba 14. sajandi alguses vesiveski, mis täitis ka strateegilist ülesannet, kaitstes ligipääsu kindlusse. Sama osa etendas ka vesiveski läheduses olev kaitsetorn. Veski töölerakendamiseks kasutati vallikraavidesse paisutatud Tarvastu jõe vett.
Praegune veski ehitati Tarvastu mõisale 19. sajandil ja see asub jõe lõunapoolsel küljel. Nüüd on veski varemeis nagu ka vesiveski pais.
Veskite asukohti on seega olnud kaks. Selgituseks: Tarvastu ordulinnus asub justkui saarel. Linnuse kirdepoolses osas oli paisjärv, millest väljus kaks oja. Üks kulges ümber linnuse lõunast ja teine põhjast, saades idas kokku. Nii tekkis linnuse ümber veega täidetud ala.
Praegune veski varemete omanik on Kalev Pehme, kes aastaid tagasi soovis seal avada väikse hüdroelektrijaama ja teha veski korda. Suur osa ordulinnust ümbritsevast maast on Pehme omandis.
Vesiveski pais on aga Tarvastu valla oma. Kui pais pole korras, ei saa ka veskit kasutada. Omanikud on aga erinevad.
Vald kavatses paisu taastada
Juba 2007. aastal algatas Tarvastu vald Linnaveski paisjärve detailplaneeringu. Eskiislahenduse kohaselt olid plaanitud mudastunud ja soostunud alalt setete väljakaevamine, paisutusest väljajäävate madalate alade täitmine, paisregulaatorite taastamine ajaloolises ulatuses paisutamise jätkamiseks, ühendusteede, sillakeste ja purrete ehitamine, Linnaveski paisu rekonstrueerimine ja maa-ala korrastamine. See ettevõtmine lõppu ei näinud.
“Olukord muutus tõsiseks, kui vallavalitsuse omandis olev veskipais purunes 2012. aastal,“ rääkis Eesti Veeühingu juht Arvo Järvet. „Muinsuskaitsealune veskihoone on sellest ajast avariiohtlikus seisundis ja toimub vundamendi jätkuv kahjustamine, sest kuivale jäänud puitalus mädaneb õhu käes.“
Samal, 2012. aastal, ehitas vald veskipaisust ülespoole kaks pinnaspaisu, millega suleti veevool läbi olemasoleva Tarvastu jõe sängi ning jõevesi suunati põhjapoolse haru kaudu voolama.
Kalev Pehme andis loa enda kinnistul paisu ette ajutised vallid rajada teadmisega, et vald teeb pärast purunenud paisu korda ning hiljem suunatakse vesi tagasi vanasse sängi. Pehmel olid veskivaremetega suured plaanid. Ta oli juba taastanud vana turbiini ja soovis hakata elektrit tootma.
Siis aga vald enam paisu taastada ei soovinud ning alustas teisel jõeharul kalakärestiku ehitamise planeeringut. Kalakärestiku teema tekkis seepärast, et Tarvastu jõe seisund on halb ja kaladele läbipääsu tagamine peaks seda parandama. Seda nõuab Euroopa Liit.
„Voolusängiks sai kalakärestik ja selle kaudu pidi läbi pääsema ka kogu suurveeaegne vooluhulk,“ rääkis Arvo Järvet. „Paraku vajalikke arvutusi ei tehtud või neid varjati avalikes dokumentides. Kui küsisime KIKlt projektile tehtud eksperthinnagut, siis seda ei saadetud ja põhjenduseks nimetati, et pole tegemist avaliku dokumendiga. Keskkonnaamet kooskõlastas projekti ilma, et oleks üldse pööranud tähelepanu suurvee läbilaskmise ohutule tagamisele.“
Suurveele ühest harust vähe
Järvet märkis, et kalapääsu projekteerimisel ei arvestatud suurvee läbilaskmise erisustega.
„Eesti Veeühing ja MTÜ Eesti Veskivaramu, samuti Linnaveski vesiveski omanik Kalev Pehme pöördusid korduvalt keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole, et mitte rahastada vigadega projekti alusel kalakärestiku ehitamist,“ rääkis ta. „2014. aasta sügisel korraldati erialane seminar, kus osalesid kõik probleemiga seotud asutused. Kuid kasu pole olnud üldsegi mitte. Tollel seminaril KIKi esindaja Ööle Janson soovitas vallavalitsusele rahataotlust mitte tagasi võtta ehk ehitage ikka vigadega projekti järgi. Sama kinnitati mitmel korral ka teiste keskkonnaasutuste poolt.“
Järvet on hüdroloog ja geograafiadoktor ning oli 2007. aastal valminud detailplaneerigu eskiislahenduse ekspertgrupi juht. Nagu mainitud, pidi selle projekti raames veskipais taastatama, aga selleni ei jõutud. Järvet põhjendas, miks tema sõnul oli eelmisel aastal valminud kalakärestiku projekt vigane.
Projektiga nähti ette ordulinnuse lõigus Tarvastu jõe ümberjuhtimine põhjapoolse haru kaudu. Eelnevalt oli mitu sada aastat vesi liikunud lõunapoolse haru kaudu (kus asub praegune veskikoht ja pais) ja teise harusse sattus vett juhuslikult vähesel hulgal suurvee ajal.
Seega Järveti selgituste kohaselt oli peamine ja pidevas kasutuses olev jõeharu lõunapoolne ning põhjapoolne haru läks käiku siis, kui suurvee ajal kogunes paisjärve liiga palju vett ja see oli ainult ühe jõeharu jaoks liig. Sel juhul avati teise haru lüüs ja vesi jooksis korraga mööda kahte sängi.
Praegu voolab jõgi aga ainult põhjapoolses sängis.
Vald valis teise sängi
Kui vald oli loobunud Linnaveski paisu taastamisest ja euroliidu nõuete kohaselt tuli Tarvastu jõelt paisud eemaldada ning asendada kalakärestikuga, valitigi põhjapoolse sängi ainukasutamise variant.
Seda ka põhjusel, et vesiveski omanik Kalev Pehme ei lubanud oma maale paisu kõrvale või asemele kalakärestikku teha. Seda oleks olnud sinna ka keeruline ehitada, sest ühel küljel on ees veskihoone varemed ja teises küljes on ordulinnuse kõrge muldvall.
Nüüd on juhtunud see, mida Maaleht tänases lehes kirjeldab – mullu valminud kalakärestikust on suurvesi osa kive minema viinud ja kaldaerosioon ohustab jõesängi kõrval vaid viie meetri kaugusel seisvat ehitismälestist, ordulinnuse torni varemeid.
„Veeühingu ja Veskivaramu poolt sai keskkonnaasutustele kirjutatud seda, kui rajatakse eelprojekti kohaselt kalakärestik jõe põhjapoolsele harule, siis seame otsesesse ohtu jõeharu äärse ordulinnuse varemete säilimise,“ lausus Järvet. „Tegemist ei ole jõe loodusliku sängi taastamisega, sest Tarvastu jõgi pole kusagil olnud geotekstiiliga kaetud põhjaga sängis, kus sängimaterjaliks on 20–60 cm läbimõõduga kivid.“
Järveti sõnul oli ebaselge, kas ainult kalakärestikuks kujundatava põhjapoolse haru kaudu on võimalik sealt läbi juhtida Tarvastu jõe suurveeaegne vooluhulk, mis mõõtmiste andmeil on suurimana olnud rohkem kui 14 m3/s.
„Vajalikke arvutusi ei tehtud ning tekkis küsimus, mis juhtub, kui suurvesi peab projekti järgi tehissängist läbi mahtuma, aga see tegelikult pole siiski võimalik,“ selgitas ta. „Sellest omakorda küsimus: kui kõrgele veetase suurvee ajal tõuseb ja milline on kaldaerosioon, mis keskaegsete müüridega linnusemäe jalamit võib murendama hakata?“
Kuna mullu valminud kalakärestik on nüüd viga saanud ja Järvet oli varem sellele võimalusele viidanud, küsis ta: „Kelle kulul toimub nüüd suurvee poolt lõhutud ehitise taastamine ja kas keegi vastutab eelmiste mittepädevate otsuste eest?“
Järveti hinnangul saab suurvee ohutu läbilaskmise tagamiseks hästi kasutada lõunapoolset jõeharu, mis ametlikult on olnud mitu sajandit jõe põhiline voolusäng ja oli seda ka veel mõni aasta tagasi.
„Selleks oleks tulnud kalapääsu rajamisel arvestada mõlema Tarvastu ordulinnuse juures oleva paisu kordategemisega, mis võimaldab kalapääsule suunatava vooluhulga hoida võimalikult stabiilsena,“ märkis ta. „Vesi peaks olema ümber Tarvastu linnamäe nagu see ajalooliselt on olnud. Sageli on veeolude korraldamisel võimalik tugineda sajanditepikkusele kogemusele ja seda võiksime teha ka Tarvastu ordulinnuse ja Linnaveski puhul. Kuid keskkonnaasutused (keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, KIK) on töötanud järjepidevalt vastu Tarvastu jõe terviklikule korrastamisele ja pärandkultuuri objektide säilitamisele.“
Järvet ütles, et eelmise aasta septembris ilmus ajalehes Sakala Keskkonnaameti veespetsialisti Elina Leineri artikkel, milles õigustati Tarvastu jõe kalapääsu rajamist vigadega projekti järgi. „Artikli lõpus märgib autor, et küsimuste ja kahtluste korral võib alati julgelt Keskkonnaameti vastava regiooni spetsialisti poole pöörduda. Mis on niisugusest deklaratiivsest jutust kasu kui asjatundjate kahtlusi ei peeta oluliseks ja soovitusi ei arvestata?“ küsis ta.
INTERVJUU
Vesiveski varemete omanik: Ehitusluba anti niimoodi välja, et ma ei näinudki seda
Tarvastu jõel oleva vesiveski varemete omanik Kalev Pehme räägib, kuidas vallale kuuluv pais tarbetult seisma jäi ja tema veski kasutuks muutus.
Teie lootus ja teadmine oli see, et hakatakse seda lõunapoolset paisu korda tegema?
Jah, sellepärast ma lubasin sealt selle otsa lahti võtta, tiigiotsa.
Ja see tiigiots oli vaja lahti võtta selleks, et....
...et kõrvalt vesi mööda lasta ja siin saaks remonti teha.
Mhm, nii...
Ja mul on dokument ka selle kohta.
Ja vald ehitas oma jõududega, aga sisuliselt teie pinnasega sinna muldvalli ette?
Täpselt.
Seal on kaks tükki neid ees.
Jah, kaks tükki jah, et oleks kindlam.
Te saite nii aru, et nad hakkavad remontima?
No ikka jah.
Aga miks nad ei hakanud remontima?
Sellest on oma neli-viis aastat tagasi. Aga siis läks nii, et paneme selle kinni ja hakkasid rahastust otsima, aga siis ütlesid, et teeme kalakärestiku hoopis – lõpetame selle pulli ära siin! Sisuliselt oli see jutt niimoodi.
Mhm, kalakärestikust ma saan aru, looduskaitsjad nõuavad seda, Euroopa seadused...
See ei ole lõheliste jõgi.
Ahhaa, aga milleks see siis vajalik on?
No ma ei tea. Ma ei tea. See ei ole lõheliste jõgi. Ja teine värk on veel see, et see jõgi on 25 kilomeetrit pikk (tegelikult 22 km – I.S) ja valgala on tal ka kaunis väike ja seaduses on niimoodi, et ei tehta kalakärestikke jõgedele, mille pikkus on vähem kui 25 kilomeetrit. Ja see on 25 kilomeetrit. See tehti vägisi ära.
Ehitusluba anti niimoodi välja, et ma ei näinudki ehitusluba. Ei mingit kooskõlastust – mitte midagi. Kui sulle vee erikasutusluba välja antakse, siis kõikidelt ümberkaudsete kinnistute omanikel, kes selle maatükiga kokku puutuvad, peab olema kooskõlastus. Kõikide tegevuste jaoks. Sealt jookseb see jõgi täpselt läbi minu maade. Minu maa on ka teiselpool jõge. Ja siin on täielikult nüüd veerežiim rikutud, kõik setted ja uhted, kõik, mis sealt tuleb, see pori, kõik on settinud siia alla. Nüüd on vaja kõik see jõgi puhastada.
Ja nemad teiega ei kooskõlastanud?
Ei, mitte midagi. Mitte ühtegi asja ei ole minuga kooskõlastatud, mitte vähimaidki asju. Ja mina teabenõuete teel nõudsin informatsiooni välja mis on, kuidas on. Tahtsin teada saada eelprojekti andmeid selle kärestiku mõõtmiste kohta, et palju vett mahub läbi kalakärestiku ja millised on kõrgused. Kalakärestiku suudme kõrgus peab olema vastavuses selle kõrgusega, mis siin on. Et sealne kalakärestik ei tõmba seda vett kõik endale, vaid jagunemine oleks nii, et peajõgi on siin ja siit reguleeritakse veehulka, mis läheb sealt läbi.
Et kala saaks vajadusel...
Just, jah, et okei, kui mõni kala seal minemas on – haug läheb muidugi mööda kalakärestikku üles, aga haug ei ole mingisugune teab mis vääriskala, see selleks... Ja siis mul tehti copy-paste ühest lehest, kogu sellest eelprojektist ja saadeti see mulle, kus olid need mõõtmisandmed peal. See oli osaline. Ja kogu projekti ma polegi näinud. Pole üldse esitatud.
On nad seda kuidagi põhjendanud?
Ei ole. Ajalehes kirjutab, et aga see on meie maa – teeme mis tahame. Vaat sihuke olukord on. Sellepärast ma kohtusse andsingi. Nüüd sügisel andsin kohtusse. Ja kohtuotsust tuleb nüüd... kas ta oli 29. märts.
Mille te täpsemalt kohtusse andsite?
Ehitusloa ja vee erikasutusloa. Kaks asja andsin kohtusse. Ja kui need on tühistatud, siis kogu see tegevus on ebaseaduslik.
Aga olete siis üldse näinud siin nii palju kala, mis peaks siit ülesvoolu minema?
No mis kala siin on! Pole siin... Haugi on ja särge ja nagu tavapärased kalad. Ei ole siin mingit... Vahel harva mõni forell eksib siia, mõni pisikene jõeforellikene, aga et siin... Kuna see jõgi on nii väike, mis forelli siin on! See pole forelli kudemisalagi. Siin ei saagi midagi olla. Tavapärane Eesti väike ojakene sisuliselt. Ta on jõe nime all, aga...
Mul on turbiinid kõik remonditud ja tehtud puha. Kõik see vana Riias 1904 toodetud turbiin. Tegin kõik üksipulgi korda, talv otsa ehitasin ja kõik see tööratas, mis seal sees on – ma ühe laba kaupa... Tal on üle 20 laba seal sees – ühe laba kaupa kõik painutasin välja. Tegin ja lihvisin ja keevitasin ja ajasin tasakaalu. Mul oli üks vana treipink, tasakaalustasin ja kõik see töötas. Ja siis panin geneka ka sinna otsa, katsetasin ja töötas. Aga kõik amentikud, kõik on mulle vastu, nagu ma oleks mingi paha. Kui sa oled aktiivne, siis saad mööda pead ka kohe.
Pais on siis valla omand.
See on valla oma. Kõik see pisikene lõigukene on valla oma, aga veski varemed... Paisu ääremüüritis ja minu veski vundament on tegelikult üks, ja kui seaduse järgi võtta, siis see ongi üks ehitis kõik. Ja ma olen niipalju kulusid sinna paisu sisse pannud remondiks. 2001 ma renoveerisin ja ehitasin selle paisu täielikku korda ja kõik need mitukümmend aastat olen seda paisu hooldanud, võõrast vara...
Ja see töötas ka?
Jajaa, väga ilus oli siin! Inimesed käisid ja mul oli siin suur kahemeetrise läbimõõduga vesiratas. Sihuke igavene suur! Vaikselt käis, 20 pööret minutis. Inimesed käisid siin paisu peal vaatamas ja kooliõpilased tegid... Üks füüsikaõpetaja tegi siin füüsikatunni, kuidas veejõudu kasutada. Nigu suska tsuhh-tsuhh-tsuhh! altvoolu pani mul... Suurvesi viis (ratta) ära. Mul on see vesiratas seal taga jões.
No siis hakati mulle siin kaikaid kodaratesse panema ja minu aktiivsusele vähe kriipsu peale tõmbama. Ma ütlesin: milleks mulle seda siis nüüd vaja on?
Aga mis nüüd saab? Kärestik on valmis tehtud, kui ta nüüd vastu ei pea...
Ei no ta ju ongi, pool on ära lagunenud juba.
Aga kui nüüd täielikult ära laguneb?
Siis ma ei tea, kes vastutab. Kas projekteerija vastutab või ehitaja. Kui ehitaja teeb projekti järgi, siis minu loogika järgi peaks nagu projekteerija vastutama.
KOMMENTAARID:
Miks rajati kalakärestik põhjapoolsele jõeharule ja vasakpoolne suleti?
Tarvastus on murdis veevool mõne päeva eest läbi kalakärestiku külgvallist ja uhtus minema enamiku voolusängi põhja pandud kividest. Lisaks esines intensiivne kaldaerosioon, sh keskaegse linnusetorni jalamil, millega kalakärestik vahetult piirneb. Kas te olete selle olukorraga kursis ja miks selline asi juhtus?
Keskkonnainvesteeringute Keskuse kommunikatsioonijuht Elina Kink:
KIK on tekkinud olukorraga kursis ning toetuse saaja ehk Tarvastu vallavalitsuse kinnitusel tegeletakse probleemiga ning tekkinud olukord püütakse lahendada ehituslepingu garantiiga.
Kalapääsude puhul võib tõesti ette tulla, et suurvesi äsjavalminud kalapääsus võib kive liigutada, mistõttu on seda arvestatud ka projektide järelkontrollis. Toetuse saaja peab tagama, et kalapääs säiliks peale abikõlblikkuse lõppu vähemalt viis aastat. Sellega on arvestatud juba taotlemise faasis.
Keskkonnaameti Viljandi-Pärnu regiooni juhataja Sulev Vare:
Kalakärestikul tekkinud kahjustustest teatas keskkonnaametile Kalev Pehme (Tarvastu paisul oleva veski ja ümbritsevate maade omanik – toim). Keskkonnaamet on ühendust võtnud nii Tarvastu vallavalitsusega, kes on selle objekti tellija ja keskkonnainspektsiooni esindajaga. Keskkonnainspektsiooni Viljandi büroo inspektor ja Tarvastu vallavalitsuse esindajad on käinud kohapeal olukorraga tutvumas. Hinnangu, miks on kalakärestikul kahjustused tekkinud, kas eksitud on projekteerimisel või ehitamisel, annab (ehitus)ekspert. Ekspertiisi tellimine on töö tellija ehk Tarvastu vallavalitsuse huvi ja kohustus. Tarvastu vallavalitsuse kinnitusel tegeletakse probleemiga ning tekkinud olukord püütakse lahendada ehituslepingu garantiiga.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Ehituslepingu garantiiga saab nõuda ehitist parandamist, kui midagi tehti ehitise rajamisel valesti. Ehitusfirma esindaja aga väidab, et kõik tehti projektikohaselt. Pealegi kontrollis ehitustööde kvaliteeti ja tööde tegemise vastavust projektile omanikujärelevalve korras vastav ekspert. KIKile tuli tööde eest ette nähtud summa väljamaksmiseks esitada kõik dokumendid, mille alusel KIK veendus, et tööd tehti vastavuses projektile ja kvaliteetselt. Alles pärast seda KIK maksis ehitustööde tegemise eest. Kui seda nii ei tehtud, eksis KIK kehtestatud nõuete suhtes. Kui tehti, siis järelikult ei saanud olla tegemist ehitusvigadega, sest järelevalve vastavad dokumendid pidid kinnitama tööde vastavust kehtivatele nõuetele. See, et kalapääs peab säilima vähemalt viis aastat, on lihtsalt hämamine. Ega ometigi ei ehitata kalapääsu viieks aastaks? Kui säilib näiteks viis ja pool aastat, kas siis hakatakse jälle otsast peale?)
Kalakärestiku vee läbilaskevõime on arvestatud suuremana kui see oli mõne päeva eest, ent ometi uhus vesi kivid ära ja kahjustas ehitist. Kas see tähendab, et kalakärestik on valesti ehitatud?
Elina Kink: Soovitame kommentaari küsida projekteerijalt Projektbüroo Koda OÜ ja Merin OÜ Inseneribüroo.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: KIKi vastus on vastutusest kõrvalehiilimine. KIK teatab oma kirjas 04.11.2014 nr 4-17/153-17 järgmist: „Kavandatud projektiga ei kahjustata Ordulinnuse nõlva ega seata varemeid ohtu.“ (Mõeldud on kalakärestiku projekti ning Tarvastu ordulinnuse varemeid.) Ja edasi samas kirjas: „Tulva ajal on jõeluht ja Ordulinnuse nõlv olnud aastasadade jooksul korduvalt üleujutuste all. Üleujutused ei ole tekitanud selle aja jooksul Ordulinnuse nõlvadele varisemisohtlikke kahjustusi. Kavandatud projektiga likvideeritakse omanikuta ja otstarbeta Ordulinnuse pais ja parandatakse sellega oluliselt äravoolu tingimusi.“ Tegelikult ei parandatud äravoolutingimusi, vaid hoopis halvendati suurvee läbivoolamist!)
2012. aastal ehitati veskipaisust ülespoole ajutine pinnaspais, millega suleti veevool läbi olemasoleva Tarvastu jõe sängi ning jõevesi suunati põhjapoolse haru kaudu voolama. Arvo Järveti sõnul oli projekti järgi tegemist ajutise lahendusega. Miks sai ajutisest lahendusest lõplik variant ja nii jäigi?
Elina Kink: KIKile teadaolevalt ei ole ajutine rajatis Keskkonnaametiga kooskõlastatud. Kommentaari saamiseks soovitame pöörduda keskkonnaameti ja Tarvastu valla poole.
Sulev Vare: Tarvastu jõe vasakharu, kuhu 2015. aastal rajati kalakärestik, suleti 2009. aastal Linnaveski kinnistul Keskkonnametile teadaolevalt selle omaniku Kalev Pehme poolt. Keskkonnaametil on Tarvastu vallavalitsuse poolt Kalev Pehmele saadetud kirja koopia (Tarvastu vallavalitsuse kiri nr 2-1.1/ 1271 08. septembrist 2011), kus nõutakse 2009. aasta suvel omavoliliselt suletud Tarvastu jõe ordulinnuse põhjaküljel asuva jõe ülevoolu avamist ning endise jõesängi taastamist. Kuna Tarvastu jõgi oli seoses jõe vasakharu sulgemisega surutud ühte, parempoolsesse harusse, siis lõhkus veevool parempoolsel harul oleva Tarvastu veski paisu ja vesiveski betoonrajatisi, mistõttu Tarvastu vallavalitsus nõudis Kalev Pehmelt jõe põhjapoolse haru kohest avamist.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Ebaõige on Keskkonnaameti väide, et Kalev Pehme sulges 2009. aastal Tarvastu jõe vasakharu, mille tagajärjel tekkis tema kinnistule tiik. Tiigid olid kaevatud ammu enne seda ja jõe vasakharust läbivool suletud, kui Kalev Pehme omandas Linnaveski kinnistu. Maa-ameti geoportaalis on vaadeldava ala maakasutuse situatsioon toodud ortofotol, mis pärineb perioodist 1993–2000. Sellelt ortofotolt on selgelt näha, et jõe vasakpoolne haru oli suletud mitte hiljem kui 2000. aastal.)
Sulev Vare: (Õigusaktide kohaselt ei ole jõe läbivoolamisel kinnistult kinnistuomanikul lubatud vee erikasutusloata kinnistul olevat jõeharu omavoliliselt sulgeda. Selline tegevus on vee erikasutus (VeeS § 6 lg 3), milleks on vaja taotleda vee erikasutusluba VeeS § 8 lg 2 p-de 7 ja 9 kohaselt. Nii jõe vasakharu kui ka paremharu sulgemine toimus omavoliliselt. Keskkonnaametilt ei taotletud vee erikasutusluba ega ei informeeritud muul moel jõeharude sulgemisest.)
2012. aastal sulges Tarvastu vallavalitsus Kalev Pehme nõusolekul Tarvastu jõe parempoolse haru pinnasvalliga, et kaitsta vesiveski hoonet ja Tarvastu veski paisu veevoolu survel lõplikult purunemast. Kalev Pehme andis nõusoleku jõe vasakharu suudme, mis asub temale kuuluval Linnaveski kinnistul, avamiseks, et jõgi saaks voolata vasakharu kaudu seni kuni paremharu on suletud. Olenemata sellest, kas jõe parempoolne haru on ajutiselt suletud või mitte, poleks saanud sellele jõeharule kalakärestikku rajada, kuna selleks puudus Linnaveski kinnistu omaniku Kalev Pehme nõusolek.
Tarvastu veski paisu omanikul Tarvastu vallavalitsusel on kohustus tagada kaladele liikumisvõimalus Tarvastu veski paisust üles- ja allavoolu. Jõelõik, kus Tarvastu veski pais asub, on ühenduses Võrtsjärvega, kuid kalade ränne Võrtsjärvest Tarvastu jõkke on võimalik kuni Tarvastu veski paisuni.
Kalade läbipääsu tagamiseks Tarvastu veski paisust oleks tulnud pais lammutada või kujundada kärestikuks. Paisu kärestikuks kujundamiseks oleks pidanud olema Linnaveski kinnistu omaniku Kalev Pehme nõusolek, sest osa kavandatud kärestikust paikneks paratamatult Linnaveski kinnistu maadel, samuti on juurdepääs paisule võimalik ainult Linnaveski kinnistu kaudu. Kuna Kalev Pehme pole andnud nõusolekut kärestiku rajamiseks, otsustas Tarvastu vallavalitsus lahendada probleemi jõe vasakpoolse haru korrastamisega, mis seisneb Ordulinnuse paisuvareme lammutamises ja jõesängi kujundamises kärestikuks.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Eelnevalt on näidatud, et Linnaveski kinnistuomanik Kalev Pehme ei ole sulgenud vasakpoolset jõeharu 2009. aastal. Parempoolse jõeharu sulges aga ilma loata Tarvastu vallavalitsus. Keskkonnaamet kirjutab ise 24.07.2014 kirjas nr PV 7-2/14/15365-2: „... Maa-ameti kaardi põhjal on Tarvastu jõe peasängiks jõe parempoolne haru, millel asub Tarvastu veskipais“. Lisaks kirjutatakse samas kirjas, et parempoolse jõeharu sulgemine pole kooskõlastatud Keskkonnaametiga, samuti pole selleks antud välja vee erikasutusluba ega kaalutud keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Kõigele sellele vaatamata Keskkonnaamet ei pidanud jõe põhiharu sulgemist 2012. aastal õigusvastaseks tegevuseks. Veelgi enam – Tarvastu vallavalitsusele anti vee erikasutusluba kalakärestiku rajamiseks jõelõigule, mille ümbersuunamiseks eelnevat luba ei olnud! Paarsada aastat tagasi oli jõe põhiline vool suunatud paremharu kaudu. Nii on see olnud umbes 700 aastat. Keskkonnaameti selgitus, et kalakärestiku rajamisega taastati kunagine looduslik voolusäng, tähendab, et eesmärgiks on võetud olukorra taastamine, mis oli umbes üks sajand pärast muinasaja lõppu, kusjuures kalakärestiku lõigul ei olnud tegemist üldsegi mitte loodusliku voolusängiga. Huvitav, kas sama pikka tagasiulatuvat ajasammu kavatsetakse kasutada ka teistes analoogsetes olukordades?)
Arvo Järveti sõnul pöördusid Eesti Veeühing, Eesti Veskivaramu ning Linnaveski vesiveski omanik korduvalt keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole, et ei rahastataks vigase projekti alusel kalakärestiku ehitamist. Miks neid pöördumisi tõsiselt ei võetud ja nendega ei arvestatud?
Elina Kink: Meetme „Vooluveekogude seisundi parandamise“ eesmärk on kalade rändetingimuste parandamine ja antud eesmärk on Tarvastu jõel saavutatud ordulinnuse paisule kärestiku rajamisega. KIKile ei ole isegi esitatud taotlust, kus oleks Linnaveski paisu mainitud. Kui keegi soovib taastada lagunenud paisu ja seal elektrit toota, siis nimetatud tegevuste jaoks antud meetmest toetust ei saa küsida.
Meile teadaolevalt (info Tarvastu vallavalitsuselt) ei olnud Kalev Pehme nõus laskma Linnaveski paisu juurde rajada kalapääsu (mis oleks osaliselt olnud tema maal), mistõttu Tarvastu vald, kui mõlema paisuvare omanik (ordulinnuse pais ja Linnaveski pais on KIKile teadaolevalt Tarvastu vallavalituse omandis) täitis veeseadusest tuleneva kohustuse tagada Tarvastu jõel kalade läbipääs ordulinnuse paisuvare lammutamisega ning sellele tehiskärestiku rajamisega.
Sulev Vare: Kalakärestiku projekti autorid olid Merin OÜ Inseneribüroo ja Projektbüroo Koda. Tarvastu jõe hüdroloogilise režiimi iseloomustamisel kasutati Linnaveski paisjärve detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande, mille koostaja oli Arvo Järvet, andmeid ja EMHI poolt tehtud hüdroloogilisi arvutustulemusi.
Põhiprojektis on kirjeldatud veevoolu läbilaskevõimalusi erinevate vooluhulkade korral nii vasak- kui ka paremharus, sealhulgas on arvestatud ka võimaliku vooluhulgaga, mis hakkab läbima jõe parempoolset haru, kui see avatakse. Projektis ja sellele eelnenud töödes oli keskkonnaameti hinnangul piisava detailsusega analüüsitud erinevaid võimalusi, tehtud vajalikke arvutusi ja võrdlushinnanguid. Projekti menetles ja vajalikud avalikustamised tegi Tarvastu vallavalitsus.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Vastustes on püütud mitte käsitleda põhiprobleemi, vaid juhitakse jutt kõrvale, eriti Keskkonnaameti vastuses. Ei saada aru, mis on jõe hüdroloogilise režiimi iseloomustus ja selleks kasutatavad näitejad ning mis on voolusängi (kalakärestiku) hüdrauliline arvutus. Just see viimane jäeti tegemata ja seepärast polnud võimalik hinnata kui kõrgele kalakärestikus vesi tõuseb ja mil määral kallaste uhtumist põhjustab. Tänavuse suurveega juhtunu tõendaski, et vesi ei mahtunud kalakärestiku sängi ära.
KIKle on väga hästi teada, et kalapääsu rajamisel on abikõlbulikud kõik need tegevused, millega tagatakse kalapääsu toimimine ja suurvee ohutu läbilaskmine. Jutt, et Tarvastu jõel ei saanud rahastada teisi vältimatult vajalikke töid, on asjatundmatu. Näiteks mõni aasta tagasi pandi huugama umbes 2,5 miljonit eurot Vastse-Kuustes Leevi jõel kalapääsude rajamise sildi all, kus põhiliselt raha kulutati maanteesildade ehitamiseks, mitme järjestikuse paisjärve uute regulaatorite ehitamiseks ja NB! paisjärvede puhastamiseks. Jõgi oli seal sama suur kui Tarvastus. Paljude kalapääsude rajamisel on ehitatud uued veelaskmed ja ikka selleks, et kindlustada suurvee ohutu läbilaskmine. Sama oli vajalik teha ka Tarvastus ja selleks oleks tulnud rekonstrueerida endine veskipais. Keskkonnaameti kirjutatu, et projektis ja sellele eelnenud töödes oli piisava detailsusega analüüsitud erinevaid võimalusi, tehtud vajalikke arvutusi ja võrdlushinnanguid, on lihtsalt hämamine.)
Voolu juhtimine põhjapoolsesse jõeharusse on põhjustanud linnuse jalamil kaldaerosiooni, mis võib kahjustada muinsuskaitse all olevaid varemeid. Mida selle vältimiseks teha saab ja kas tehakse?
Elina Kink: Tarvastu vallavalitsus tegeleb sellega. Ehituslik praagile rakendub ehituslepingust tulenev garantii.
Sulev Vare: Probleemiga tegeleb Tarvastu vallavalitsus kui rajatise omanik. Ehitusvigade korral peab ehitusliku praagi ümber tegema ehitaja.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Keskkonnaamet kui ka KIK ei ole selgitanud, kas on tegemist ehitusliku praagiga või keskkonnaasutuste, esmajoones nende endi praagiga – pealiskaudse ja asjatundmatu suhtumisega kalapääsu projekti vee erikasutusloa andmisel ja KIKi rahastamisotsuse tegemisel.)
Arvo Järvet küsis: Kelle kulul toimub nüüd suurvee poolt lõhutud ehitise taastamine ja kas keegi vastutab eelmiste mittepädevate otsuste eest?
Elina Kink: Tarvastu vallavalitsus tegeleb sellega. Ehituslik praagile rakendub ehituslepingu kohane garantii.
(Eesti Veeühingu esimehe Arvo Järveti kommentaar: Kalapääsu rajamine kavandati projekti alusel, millega ei olnud lahendatud vajalikul määral suurvee ohutu läbilaskmise küsimus ning ükski asutus ei suvatsenud tegeleda sisulise probleemiga. KIKi ja Keskkonnaameti poolt õhutati Tarvastu vallavalitsust projektiga edasi minema, st vaatamata Veskivaramu ja Veeühingu pöördumistele projekti muuta. Keskkonnaasutuste ja vallavalitsuse jäärapäise suhtumise tõttu seda ei tehtud ja nüüd, kui asjad on kehvad, keegi ei ole valmis vastutama tehtud vigade eest.
MTÜ Eesti Veskivaramu ja Eesti Veeühing püüdsid korduvalt kaasa aidata vallavalitsuse ja keskkonnaasutuste poolt tekitatud ebamõistliku olukorra lahendamisele. 2014. a septembris korraldasime Mustlas sellekohase seminari, hiljem ligi ühe aasta jooksul tegime pöördumisi Keskkonnaministeeriumile, Keskkonnaametile, Muinsuskaitseametile, Keskkonnainspektsioonile, KIKle ja suhtlesime Tarvastu vallavalitsusega. Kõik oli asjata nähtud vaev, sest kalakärestik ehitati ilma, et oleks olnud tagatud suurvee ohtu läbilaskmine.)
Kui palju Tarvastu kalakärestiku projekt maksis, kes rahastas ja kes ehitas?
Elina Kink: Tarvastu kalapääsu projekti lõplikuks maksumuseks kujunes 87 319,02 eurot, millest 56 628,0 eurot saadi KIKi kaudu Ühtekuuluvusfondist. Projekti raames rajatud kaldasammaste ehitustööd ei olnud abikõlblikud tegevused ehk selle eest tasus vald ise. Seega osaliselt rahastati projekti Euroopa Ühtekuuluvusfondist ja teine osa kaeti Tarvastu vallavalitsuse poolt. Projekti ehitas OÜ TAVT.
