Kaarel Tarand: Suur Raasuke ja tilluke elevant
Ligi kahe ametiaasta jooksul ei ole peaminister Taavi Rõivase suust veel pudenenud midagi nupukat selle kohta, kuidas võiks Eesti majanduse kiirematel tuuridel tööle panna ja jõuda natukenegi lähemale Põhjamaadele. Peaministri majandusalane alastiolek on nii silmatorkav, et sügisel otsustas ta seda katvaks viigileheks hankida end nõustava asjatundjate rühma, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate lehes.
Sellega lükkus kaugesse tulevikku valitsusjuhi esimese majandussõnumi ilmumine. Seniks soojendab ministrite südant lootus, et välisolud hakkavad ise paranema, nafta hind hüppab lakke tagasi või sünnib veel suurem ime, mille käigus Venemaa muutub üleöö heaks ja rikkaks ning avab oma piiritu turu ausatele Eesti kaupmeestele.
Milline aga saab olema sügisel valitsusele antav nõu, sellele heitis esimest ettevaatlikku valgust nõustajate gruppi juhatav tunnustatud pangatööline Erkki Raasuke (Postimees 01.02). Majandusel paistab üsna vähe lootust olevat, sest Raasukese toon sarnaneb äravahetamiseni riigijuhtide viimaste aastate epistlitega: „… suur arengupidur on meie üleüldine küpsus. Me oleme üldjuhul pigem kehvad koostöötajad: me välistame ja vaename üksteist. Niimoodi ei saa paremat elu ehitada, kui energia läheb üksteise elimineerimise, mitte ühisosa leidmise peale.”
Süüdlane leitud! Meie, see on mõistagi rahvas, kes on haige nagu Pätsi ajal, ebakultuurselt täis vaenu ja vihkamist, mis purskub välja vihakõne ja koostöövõimetusena. Selle ime avastamiseks ei pea küll töörühma pidama, piisab presidendi kõnedest. Teisalt tunnistab nõunik, et ei tea, mis me majandusel viga on ja kuidas seda parandada. Ta räägib kujundlikult elevantidest, kelle hulgas suurim olevat keskvalitsuse ja pealinna linnavõimu püsiv vastasseis. Ka selle asjaolu avastamiseks pole töörühma vaja.
Kõigile erakondadele on aastaid hästi teada, mida tuleks teha selleks, et Tallinn üldisesse süsteemi ebasobiva liiga suure omavalitsusena poliitiliselt ümber kujundada. Mõni, näiteks IRL on korra ebaõnnestunult seadustki muutnud. Kui on teatud ja pole tehtud, siis on küll alusetu eeldada, et peaministri kamraadid ja nende mittetegijate partei antud asjas praegu, kus võim niigi hapralt käes, midagi tõsist ette võtaks.
Aga üldisemalt paistab, et kui soovitakse majandust parandada, otsides vigu majandusest endast ja selle subjektide hulgast, ei jõua kuhugi. Saatuslik viga võib olla hoopis väljaspool majanduskeskkonda. Õigemini on viga ju kõigile ja kaugele näha, see leegitseb nagu hiiglaslik koeranael riigi nina otsas ja selle nimi on peaminister koos oma sõpradega.
Majandus vajab vabadusi ja neid saab tema heaks tekitada reeglite kehtestaja ehk poliitiline võim. Et need reeglid oleksid tõesti head, vabadust ja initsiatiivi soosivad, peab poliitiline otsustusmehhanism olema targalt juhitud. Maailma suurimast meelelahutustööstusest jalgpallist võrdlust tuues: kui meeskonnal läheb kehvasti, ei vahetata ükshaaval mängijaid välja ega sõimata neid ega kärbita palku. Kõik teavad, et kui mäng ei lähe, on viga juhis, peatreeneris. Ja suurimadki staarid nende hulgas, nagu tänavusest hooajast teame, lendavad oma ametist päevapealt, kui omanikud seda soovivad. Ole pealegi Mourinho, kui täna ei juhi, oled homme töötu.
Eesti riiki omavad kodanikud on oma palgatud peatreenerite suhtes ilmutanud lausa äärmuslikku leplikkust, kuid see pole ministreid-valitsusi pannud rohkem pingutama, vaid vastupidi, nad on aina laiendanud oma mugavustsooni ja olesklemist.
Eesti majandusmootori seiskumise peapõhjus näib olevat selles, et poliitiline süsteem aina järjekindlamalt edutab juhikohtadele selleks isikuomadustelt ning teadmiste ja oskuste poolest ebasobivaid inimesi. Ebakompetentsus on muutunud nii valitsust kui ka riigikogu läbivaks jooneks. See ei saa olla juhus, viga peab olema süsteemis.
Kujutlegem olukorda, kus kena keskmine leibkond kavandab oma aastaeelarvet, aga reeglid on sellised, et hääleõigus on ainult ülalpeetavatel, kes pole eales iseseisvat tulu teeninud. Kõigepealt määravad lapsed endale vanemate sissetulekute arvelt regulaarse taskuraha ja kui midagi üle jääb, siis sellega majandagu lapsevanemad ära eluaseme, toidu ja muud kulud. Kui nad ei peaks seda suutma, siis tasub neid süüdistada koostöövõimetuses ja kurjuses.
Eesti poliitilises süsteemis esindavad süüdimatuid ülalpeetavaid, kel kollektiivina tuluteenimise ja isemajandamise kogemus totaalselt puudub, erakonnad. Erinevalt Eesti perest, ettevõttest või MTÜ-st ei pea nad end ise majandama. Nad lihtsalt võtavad endale raha – riigieelarvest – ja esindavad vastavalt ülalpeetava mentaliteeti. Selles nurjatuses on peidus ka majanduskasvu võti.
Parteil kui ideoloogilisel kehal ei pruugi iseenesest midagi viga olla, aga sinna on rahastamissüsteem kokku kogunud täiesti valed inimesed. Kui jätta parteid eelarverahata, kaovad sealt kiirelt ka kõik need, kes tahavad saada, mitte panustada. Ja ei lähe kaua, kui erakondades hakkavad taas domineerima ideedega inimesed, nagu see oli viimati 15 aastat tagasi, enne riigiparteide teket.
Elevant, kelle härra Raasuke peab leidma, on väike, aastahinnaga vaid 5,4 miljonit eurot, kuid selle tapmine võib igal aastal rahvale terve miljardi sisse tuua.
