Vaimsete asjadega tegelemist ei tohi edasi lükata
Oli üks mees, kes tahtis valgustatud saada. Ta läks jumala juurde ja palus, et too õpetaks talle, kuidas selleni jõuda. Jumal vastas, et ilm on palav, toogu mees talle kõigepealt klaas vett, siis räägivad. Mees hakkaski tuldud teed tagasi minema ja sattus vett otsides ühe maja ukse taha. Koputuse peale avas talle ukse kaunis naine. Mees armus silmapilkselt, nad said lähedaseks, abiellusid, ehitasid uhke maja, neil sündisid lapsed, elu oli ilus.
Aga ühel päeval hakkas kõvasti vihma sadama. Sadas ja sadas, lakkamatult, kuni jõed hakkasid üle kallaste ajama, tekkis uputus ning majja tungis vesi. Mees püüdis oma naist ja lapsi päästa, aga see ei õnnestunud, vool kandis ta endaga kaasa. Mees palvetas ja hüüdis jumalat, et see aitaks. Jumal vaatas pilve tagant välja ja küsis, kuhu jäi see klaas vett, mille mees pidi tooma.
Ka üks teine mees tahtis valgustatud saada. Teel tuli talle vastu vanaätt, kes tassis turjal rasket haokubu ja kellest õhkus erilist pühadust. Mees pidas vanakese kinni ja küsis temalt, mida ta tegema peab. Vanamees jäi seisma, pani oma kandami maha ja vaatas mehele naeratades otsa. Tähendab, valgustatus ongi see, kui sa oma koormast vabaned, mõtles mees seepeale ja küsis ätilt, mis nüüd edasi saab. Vanamees naeratas veel korra, võttis kubu uuesti selga ja sammus edasi.
Tahan nende lugudega öelda, et terve elu on protsess, vaimne rännak. Inimene peab pidevalt oma vaimuga tegelema ja vaimsuse poole püüdma, see ongi kõige tähtsam. See on asi, mida ei saa edasi lükata. Kui kulutada aeg ebaolulisele ja jätta kõige olulisem kõrvale, võib juhtuda, et ühel hetkel on juba hilja.
Oma elu peale tagasi mõeldes – eks ma olin omal ajal samasugune nagu see esimene mees. Mulle küll õnneks vett peale ei lastud, vaid anti viis-kuusteist aastat tagasi veel üks võimalus. Tundsin, et pärast seda vaimset ärkamist ja elumuutust vabanes minus tohutult jõudu ja energiat ning ka looming läks võimsamaks ja paremaks.
Viimasel ajal olen hakanud palju maalima. Eriti meeldivad mulle vanad linnad, mis on mind palju inspireerinud. Olen maalinud Hispaanias, Maltal, Kreekas ja mujal Vahemere ümbruses, aga ka Marokos, New Yorkis, samuti Tallinnas, kust olen pärit ja mida ma hästi tunnetan.
Viimasel ülevaatenäitusel arhitektuurimuuseumis on mul väljas palju maale, mis on tehtud Kreekas Santorini saarel. Õhtu eel, kui päike loojub ja heidab majadele punast valgust ja varje ning ka elektrilambid on juba süüdatud, on see linn ülivärviline.
Maalimine ja arhitektitöö on sarnased, mõlemas on maagiat. Arhitekt ongi ju kunstnik, ehituskunstnik. See on läbi aegade nii olnud. Renessansiaja kunstnikud Michelangelo, Leonardo da Vinci ja paljud teised olid väga mitmekülgsed, tolleaegne maailmapilt oli palju laiem. Praegu kipub olema nii nagu tehases, kus üks lööb naela ja teine keerab kruvi. Tunnen, et mina ei saakski arhitekt olla, kui ma ei maaliks.
Aga kõige tähtsam selle juures on ikka vaimne pool. Sellest räägin ka loengutes oma üliõpilastele, kõik, mida ma õpetan, on sellega seotud. Noored on vägevad, paljudel neist on põhimõtted juba nii paigas, et mitte mina ei õpeta neid, vaid nemad mind.
