Aasta 1944: Tartu suurpommitamine 26. märtsil
Minu isa, Aleksander Jaeger oli kogu Eesti esimese iseseisvusperioodi kuni oma surmani 1939. aastal tollase Tartumaa Palamuse kooli juhataja ja kohaliku seltsi- ja muusikaelu üks juhtisikuid. Ta oli abielus Palamuse köstri, Jaan Linno tütre Aurelie'ga, kes samuti osales aktiivselt kohalikus kultuuri- ja muusikaelus.
1941. aastal abiellus mu ema uuesti. Tema uueks abikaasaks sai Tartu Ülikooli lõpetanud proviisor Aarne Kaljundi. Et Tartus sellel ajal ühtki vaba proviisorikohta ei olnud, sai kasuisa, tänu suurepärasele saksa keele oskusele tööle okupatsioonivõimude piirkonnakomissariaati liikluslubade osakonda.
----------------------------------
Elasime pärast isa surma alates 1939. kuni 1944. aasta sügiseni Tartus. Selle aja sisse jäi Eesti esimese iseseisvusperioodi lõpp, Vene okupatsiooni esimene aasta 1940/1941, kolm aastat Saksa okupatsiooni (1941 - 1944) ja seejärel taas Vene okupatsioon. Sai üle elatud nii 1941. aasta sõjasuvi kui taas sõja-aasta 1944. Vahepeale jäid enamvähem rahulikumad aastad 1942 ja 1943. Sellest hoolimata algas 1943. aasta siiski esimese venelaste pommirünnakuga Tartule pärast 1941. aastat. Mäletan seda õhtut nagu olnuks see eile. Oli 1943. aasta 27. jaanuar (olin seega umbes kuue ja poole aastane). Meil oli parasjagu külas hea perekonnasõber, Tartu Maarja koguduse pastor Oskar Kodres, kes ülikooli kõrval oli lõpetanud ka muusikakooli ja mängis suurepäraselt klaverit. Sellel tähelepanuväärsel õhtul mängiski ta parasjagu Beethoweni Kuupaistesonaati, kui Tartu südalinnast kostsid tugevad plahvatused.
Meelde on see jäänud just seetõttu, et sonaadis sisaldub kohti, kus pianistil tuleb korduvalt sooritada virtuoosseid "jookse" madalatelt toonidelt kõrgetele. Et väikest kasvu Oskar Kodresel olid ka väga lühikesed sõrmed, siis tundus see meile õega väga koomilisena ja tegi kangesti nalja. Ema karistava pilgu all me muidugi hästikasvatatud lastena lausa turtsume ei hakanud, ent meeles on see siiani.
Rinne oli siis veel Tartust nii kaugel, et õhukaitse ei osanud midagi taolist oodata.
Seetõttu jõudsidki vene lennukid märkamatult linna kohale. Õhuhäiregi anti alles pärast plahvatusi, varsti järgnes sellele ka häire lõpusignaal. Nagu hiljem selgus, heideti linnale mitu pommi, kuid üks neist ei plahvatanud. See tabas küll tollal Rüütli ja Laia tänava nurgal asunud Tartu Ülikooli apteeki, jõudis läbi mitme korruse keldrisse, kuid ei plahvatanud.
Järgmisel päeval saabus kasuisa lõunale kurva teatega, et hukkunud oli tema üks lemmikõppejõude. Nimelt oli üks plahvatanud pommidest sattunud otse tuntud botaanikaprofessori, Tartu Ülikooli Botaanikaaia juhataja ja akadeemiku Teodor Lippmaa korterisse botaanikaaias. Nii hukkus koos abikaasa ja tütrega üks Eesti silmapaistvamaid teadlasi. Eluga pääses kodust eemal viibinud poeg Endel, praegune Eesti TA akadeemik.
Sõjajärgsetel nõukogude okupatsiooniaastatel sattusin mitmel korral raadiost kuulma juttu sellest, kuidas tuntud Eesti teadlane fašistide pommirünnaku läbi hukkus.
Kogu jaanuarikuisele pommirünnakule järgnenud aasta oli suhteliselt rahulik.
---------------------------------------
1944. aasta algul hakkas ka Tartus tunda andma rinde lähenemine. Sagenesid õhuhäired, kuid õnneks olid need esialgu enamasti vaid kerged ehmatused, millele suuremat rünnakut ei järgnenud. Mõnikord kostus kaugemalt ka pommiplahvatusi.
Tartu suurpommitamine toimus 26. märtsil. Oli parasjagu koolivaheaeg ja viibisime seetõttu õega taas Puhjas tädi ja vanaema juures. Oli juba pime, kui äkki hakkas kaugusest kostma tugevat mürinat. Läksime õue ja nägime, et kaugel Tartu kohal oli taevas valgustusrakettidest (rahvas kutsus neid jõulupuudeks) valge. Mõistsime kohe, et Tartus toimub suur pommitamine. Olime pea terve öö üleval, muretsedes ema ja kasuisa saatuse pärast. Alles järgmise päeva lõunaks saime teateid, et ei nende endi ega ka meie koduga polnud õnneks midagi halba juhtunud.
Suur osa linnast oli aga hävinud, paljud kaotanud kodu, mitmed inimesed viga saanud või hukkunud.
Pärast suurpommitamist, milles meie kodu jäi puutumata, jätkusid regulaarsed õhurünnakud Tartule. Mäletan üht nendest, millele me õega oma korteri verandalt kaasa elasime. Vene lennukite peletamiseks olid õhku tõusnud ka saksa hävituslennukid. Käis äge õhulahing, milles sakslastel õnnestus lõpuks üks vene lennuk alla tulistada. See langes, suitsulont sabas, teisele poole Emajõge Anne mõisa taha metsa.
Et Tartus muutus elu järjest ohtlikumaks, otsustasid vanemad majakraami ja väärtuslikumad asjad (klaver, raamatukogu jms) Puhja tädi juurde evakueerida. Muretseti kusagilt auto, laaditi kõik peale ja läkski sõiduks Puhja poole. Kogu kraam seal muidugi majja ei mahtunud, osa paigutati aita.
-----------------------------
1944. aasta kevadtalvel olid okupatsioonivõimud välja kuulutatud üldmobilisatsiooni. Minu kasuisa see tema töökoha tõttu piirkonnakomissariaadi liikluslubade osakonnas esialgu ei puudutanud.
Tartu piirkonnakomissariaadi teeninduspiirkond hõlmas kogu Lõuna-Eesti. Seoses sellega oli ka välja antavate liikluslubade hulk väga suur. Sisseantud avaldused pandi kausta ja suunati esiti kontrollimiseks gestaaposse (Gestapo -- Geheime Staatspolizei -- salajane riigipolitsei = riigi salapolitsei, sama, mis Nõukogude Liidus KGB), kus otsustati nende rahuldamine või tagasilükkamine.
Tagasi lükati näiteks nende avaldused, kelle lähedased olid evakueerunud Venemaale, mobiliseeritud punaarmeesse või viibisid vanglates-laagrites. Üldiselt ei lubatud liigelda ka nendel, kes mingil viisil olid sattunud okupatsioonivõimude kahtlustuse alla. Loomulikult oli nende isikute arv küllaltki suur. Väga suur oli siiski ka väljastatavate lubade arv. Load kirjutas eriblankettidel välja kasuisa, allkirjastama pidi need osakonnajuhataja. Töö kergendamiseks laskis aga viimane teha allkirjatempli, mis asus tema kabinetis seifis. Seifis asusid ka liikluslubade blanketid.
Suurepärase saksa keele oskuse tõttu ja ka muidu korrektset ja usaldusväärset alluvat usaldas osakonnajuhataja täielikult. Töö juurest ära käies andis ta oma võtmekimbu rahulikult kasuisa hoole alla. Võib arvata, kuidas seda usaldust sai vajaduse korral "kurjasti" kasutada.
Olukorda kasutades organiseeriski kasuisa pikema aja vältel liikluslube paljudele talle usaldusväärsetele sõpradele ja tuttavatele, kellel selleks ametlikult õigust ei olnud -- nende lubadega käidi vangidele toidupakke viimas jms, kuid tehti ka muud okupatsioonivõimudele ebameeldivat, nagu näiteks Eesti Rahvuskomitee asjaajamine. Ta jättis "kahtlased" toimikud avaldustega gestaaposse saatmata, kirjutas liiklusload lihtsalt välja, tegi vastavasse raamtusse sissekande nende kättaandmise kohta ja andis need isiklikult inimestele kätte. Võib vaid ette kujutada, millist riski selline tegevus sõjaolukorras endas kätkes.
Selle tegevuse üksikasjad sain ma teada alles tunduvalt hiljem. Mäletan vaid seda, kuidas kasuisa tõttas ühel lõunavaheajal koju ja asus küdevas ahjus mingeid dokumente põletama. Meelde on see jäänud just seepärast, et sõja ajal oli suur puudus ka paberist -- lastel ei olnud kuhugi joonistada-kirjutada. Siin aga läksid põletamisele paberid, mille üks külg oli enamasti täiesti puhas. Palusin neid enesele, aga muidu nii kannatlik ja heatahtlik kasuisa keeldus seekord järsult temale mitteomase karmusega.
Paari päeva pärast ta arreteeriti, õigemini jäi kaduma. Töö juurest sai ema olukorrast teada ja suundus kohe gestaaposse asja uurima. See kurikuulus maja asus tollasel Aia (praegu Vanemuise) tänaval nn Tartu rahu majas. Midagi täpsemat ema kasuisa kohta teada ei saanud ei siis ega ka järgnevatel päevadel. Pärast mõnepäevast teadmatust saabus kasuisa ootamatult koju, kuid suundus gestaapost saadud käsu alusel kohe mobilisatsioonipunkti.
Hiljem kasuisalt kuuldu põhjal sain teada, et enne tema arreteerimist olid gestaapole vahele jäänud väidetavalt inglise luurega, tegelikult aga Eesti Rahvuskomiteega seotud inimesed -- okupatsioonivõimud ei tahtnud ilmselt tunnistada rahvusliku vastupanuliikumise olemasolu Eestis. Nende inimeste juurest leiti kasuisa käekirjaga täidetud, kuid tegelikult nõuetele vastavalt ametlikele blankettidele vormistatud ja allkirjatempliga varustatud liiklusload. Nende isikute dokumendid (toimikud) tuligi kõrvaldada (põletada), sest muidu oleks kohe selgunud, et need ei olnud kontrollimiseks gestaaposse üldse jõudnud.
Kasuisa väitel oli teda ülekuulamiste ajal korduvalt lubatud maha lasta, kuid teda päästis pingeline olukord idarindel ja varem väljakuulutatud mobilisatsioon. Karistuseks määrati ta idarinde eesliinile karistuspataljoni. Saateks öeldud, et küll te seal varsti oma teenitud kuuli saate.
Rindele saabudes sattus kasuisa aga hoopis eesti väeossa, kus gestaapo "karmist saatekirjast" väljagi ei tehtud. Selle asemel selgunud aga, et seal oli suur puudus meditsiiniala inimestest. Temal oli aga lisaks farmatseudidiplomile veel ka Eesti Vabariigi kaitseväes aega teenides omandatud velskripaberid. Nii määratigi ta eesliini asemel välilaatsareti velsker-apteekriks.
-----------------
Ülejäänud aja suvest veetsimegi kõik koos Puhjas, ainult kasuisa pidi rindel viibima. Selle suve jooksul pidas idarinne suhteliselt hästi vastu.
Mäletan rõõmu, kui kasuisa saabus mõneks päevaks puhkusele. Ta rääkis huvitavalt oma rindeelamustest. Tema väeosa paiknes Krivasoo lähistel, kus Eesti väeosad pidanud soos kindlalt venelaste survele vastu. Kui aga vahetusena saabusid saka väeosad, siis need taganesid n-ö kuivale ja andsid positsioonid venelastele. Järgmise vahetusena saabunud eestlased olid loovutatud positsioonid taas tagasi võitnud. Suuremat pealetungi sellel perioodil sealsel rindelõigul tema jutu järgi ei toimunud.
Lugu on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga
