Kirurg patsiendile, kes kaebab, et tal on hemorroidid: mul on ka!
Lääne-Tallinna Keskhaigla proktoloog Jüri Kivimäe meenutab, et on nii mõnelegi patsiendile, kes tulnud jutuga, et tal on hemorroidid, vastanud: “Mul on ka!”
“Hemorroid – see on tegelikult anaalkanalit vooderdav hemorroidaalkude. See on absoluutselt normaalne kude, mis on igal inimesel alates sünnist ja enamgi veel – juba lootena emaüsas.”
Doktor tunnistab, et see kude on anatoomiliselt päris keeruka koostisega, oma olemuselt aga sarnane peenises oleva kavernooskoega, mis kord täitub verega, kord mitte ning vastavalt sellele muudab oma kuju ning liikuvust. Elastne hemorroidaalkude on abiks tualetis käimisel, aidates väljaheitel väljutuda.
Millal peaks ärevust tundma
Probleemid saavad alguse siis, kui hemorroidid hakkavad mingil põhjusel suurenema ja liigselt liikuma, tekitades vaevusi. Kui koes tekib põletik, lisandub valutunne. Kõige sagedasem nähtav vaevus on veritsemine.
“Põletikuline reaktsioon tekibki harilikult sellest, kui hemorroidkude hakkab liigselt liikuma ja vajub tualetis käies välja. Väikese väljavajumise puhul liigub kude lihaste jõul tagasi, ühel hetkel tuleb seda ise tagasi aidata.”
Dr Kivimäe möönab, et hemorroidi ja vaevuste suurus pole omavahel tegelikult võrdelises seoses. Nii võib väike sõlmeke tekitada piinavat valu, samal ajal kui suurem muutus võib hoopiski märkamata jääda.
Hemorroidaalkoe muutuste peamisteks põhjusteks peetakse sidekoe nõrkust – see võib olla kaasasündinud, tekkinud raskest füüsilisest tööst, istuvast eluviisist, kõhukinnisusest, ka rasedusest. Kõigi nende põhjuste tüsistusena võivad tekkida tromboosid, hemorroidide pitsumine anaalkanalisse jmt.
“Pikamaa-autojuhtidel võib lisanduda vajakajäämine isiklikus hügieenis, mille tõttu tekib haudumine ja haavandid hemorroidaalkoe peale.”
Probleemid hemorroidaalkoe muutustega kipuvad kujunema eelkõige vanemas eas, mil seedetrakt ja selle motoorika ei tööta enam nii nagu nooruses.
Koostöö perearsti ja kirurgiga
Doktor Kivimäe soovitab vähimagi vaevuse puhul pöörduda perearsti poole, kes korraldab läbivaatuse. Hemorroide aitab diagnoosida ka palpatsioon, per rectum digitaalne kontroll, anoskoopia või rektoskoopia.
Ise netis guugeldades pole arukas diagnoosi panna, sest samad sümptomid võivad viidata ka teistele haigustele, näiteks kasvajatele.
Kui perearstil pole võimalik täpsustavaid uuringuid teha ja/või on tekkinud ebameeldivaid tüsistusi, suunab perearst patsiendi erialaarsti vastuvõtule.
“Kas ja kuidas hemorroidaalkoe muutusi ravida, see tulebki arstil koos patsiendiga välja selgitada. Ka lõikuse näidustus on subjektiivne. See selgub koostöös patsiendiga, kes otsustab, kas vaevused halvendavad oluliselt tema elukvaliteeti. Kui veritsus kestab päevast päeva ja hemorroidkude tagasi ei tõmbu, tuleb muidugi opereerida. Päris hiljaks pole selle diagnoosi puhul õnneks lõikusega võimalik jääda.”
Doktor tunnistab, et kindlasti esineb ka iseeneslikku paranemist. Näiteks võib raseduse lõpus või pärast sünnitust esineda hemorroidkoe paistetust ja pitsumist. Kui kuu-poolteise möödudes on 90 protsendil patsientidest näidustused kadunud.
Raviks kasutatakse tänapäeval ka lihtsamaid võtteid kui operatsioon, näiteks ligeerimist. Kui vanasti lõigati veritsev hemorroidisõlm ära, siis nüüdisajal kasutatakse lateksrõngast, mis sõlme kärvutab ning jätab armkoe.
Kordame lõpuks üle ka paljude teiste haiguste ennetamiseks kasuliku käitumise: rohkem liikumist, rohkem kiudaineterikast toitu ning kontroll kehakaalu üle. Aga ka piisav isiklik hügieen.
