Hiiumaa avameri üllatab kalakajakatega

Möödunud nädalal lõppesid Eesti merealal keskkonnaameti tellitud arktiliste veelindude lennuloenduse välitööd, kust selgus, et kõige rohkem leidub meil aule ja sõtkaid.

Linnuloendusega andis Eesti oma panuse Läänemerel toimuvasse talvituvate arktiliste veelindude loendusse, mida viiakse läbi ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Poolas.

Veelindude inventeerimise puhul on rahvusvaheline koostöö ja koordinatsioon hädavajalik, et vältida lindude kui väga liikuvate organismide mitmekordset loendamist. Eestis teostas seiret varasemaid merelindude loenduskogemusi omav Eesti Maaülikool.

Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi peaspetsialist Leho Luigujõe sõnul osutus töö teostamine oodatust keerukamaks, sest kahe kuu jooksul oli lennuloenduseks sobiva ilmaga päevi vaid kümmekond, mis kasutati ka kõik ära.

„Peab nentima, et Liivi lahe piirkonnas oli linde oodatust vähem, mida võis põhjustada külm jaanuari keskpaik, mis linnud lõuna poole surus. Suurimad tiivuliste kogumid leidsime Väinamere lääneosast (20 000 auli) ja üllatuslikult ka Ida-Virumaa rannikult (10 000 auli), kust varasemad andmed puudusid. Liikidest oli avamerel arvukaim aul ning rannikumerel sõtkas. Hiiumaa avameri üllatas kalakajaka ohtrusega,“ rääkis Luigujõe.

Linde peetakse väga headeks keskkonnaseisundi indikaatoriteks, keda kasutatakse ka merekeskkonna seisundi hindamiseks. Läänemeri on põhiliseks talvitusalaks paljudele arktilistele veelinnuliikidele, kelle arvukust mõjutavad tugevalt nii kliimamuutused kui ka merekeskkonnale mõjuvad survetegurid.

„Hoogustunud meretranspordiga kaasnevad riskid ja tuuleparkide rajamine avamerele võivad olla tõsiseks ohuks mitmele linnuliigile. Üheks selliseks on aul, kelle arvukus Läänemerel on viimasel ajal langenud ning kelle kaitseks on hiljuti koostatud rahvusvaheline kaitse tegevuskava,“ selgitas keskkonnaameti looduskaitse osakonna elurikkuse peaspetsialist Agu Leivits.

Eesti merealal talvituvate veelindude arvukust, paiknemist ning muutusi nende levikus on vaja meil teada nii Euroopa Liidu linnudirektiivi ja merestrateegia raamdirektiivi täitmiseks kui ka HELCOMi, Bonni ning Ramsari konventsioonide aruandluseks.

„Kogutud info on väga kasulik merealade kaitse kavandamisel ja olemasolevate Natura 2000 võrgustikku kuuluvate linnualade kaitse tulemuslikkuse hindamisel. Lisaks saame kogutud andmeid kasutada võimaliku õlireostuse korral negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks,“ selgitas töö tellimise olulisust Agu Leivits.

Rahvusvahelist linnuloendust koordineerib HELCOM ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon, mis korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere merekeskkonna kaitseks. Eestis rahastati linnuloendust SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammist ja Euroopa Ühtekuuluvusfondist.