Peeter Mardna: valitsuse tervishoiureform võib jätta iga neljanda maainimese arstiabita
Doktor Peeter Mardna sõnul ei hooli praegune tervishoiupoliitika patsiendist ega rahva tervisest üldisemalt. "Me räägime vaid kallist tippmeditsiinist, kuid üksikud kopsusiirdamised rahva tervist ei paranda. Riik peaks suunama rahvast tervislikumat elu elama."
Mardna sõnul ei tohi tervishoiuvõrgu korrastamisel "üle sõita" neist inimestest, kes haiglate kokkutõmbamise järel keskustesse kolida ei saa, kirjutab ajaleht Pealinn.
Eestis on valitsus võtnud suuna, et tuua n-ö ühemehe perearstipraksised keskustesse kokku, kuid on ju ilmne, et maainimese perearstile pääs muutub keerulisemaks.
Soomes on nii, et kui arstiabipunkt on kaugemal kui viis kilomeetrit, siis makstakse taksosõit kinni. Takso on ikka odavam, kui selle ühe või kahe visiidi jaoks arst kohale konverteerida. Sest kui palju meil sügavas perifeerias üldse inimesi elab? Eestis on kokku 1,3 miljonit elanikku. Suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas – elab kokku üle miljoni. Väiksemates linnades kokku umbes 200 000. N-ö ääremaadele jääb heal juhul 100 000 ehk 7%. Seega räägime küllaltki väikesest hulgast inimestest, keda see perearstide ümberkolimine ja ka eriarstiteenuste suurtesse keskustesse koondumine puudutab. Samas peab tervishoiuteenus olema kättesaadav ka selle väikese osa inimeste jaoks.
Meil ei räägita, kuidas pääseb maainimene sinna, kus abi pakutakse. Sest nii ei saa olla, et see mure jääb ainuüksi tema enda õlgadele. Kuid meedia keeldub sellest rääkimast, sest see ei käi peavooluliiniga kokku. Kui teema tõstetaks üles ja inimesed saaksid arutleda, siis ehk tekiks ka riiklik tahe asjaga tegelda.
Üldiselt peetakse Eesti arstiabi taset heaks, meil tehakse väikese riigi kohta vägagi erilisi operatsioone. Kuidas teie olukorda hindate?
Vale on see, et räägime vaid tippmeditsiini arengust, tipphaiglate ehitamisest, tippspetsialistidest. Üksikud üliharuldased, ülikallid ravijuhud, mida tõstetakse esile, ei ole rahva tervise seisukohast kuigi olulised. Kas me siirdame ühe kopsu või ei siirda, Eesti rahva tervis sellest paremaks ei muutu. Aga kui me suudame panna inimesed terviseteadlikke otsuseid tegema – piisavalt liikuma, tervislikult toituma, vaktsineerima, korrapäraselt perearsti juures käima –, siis parandab see meie rahvuse tervist. Siin peaks olema riigipoolne rõhuasetus.
Meil räägitakse, et inimesed kipuvad tühiste hädadega arsti juurde. Mis on siis mõistlik?
Peaks olema ka hea tava, et inimene vähemalt korra kahe aasta tagant kontakteerub füüsiliselt oma perearstiga. Küsimus on selles, et aeglaselt tekkiva haigestumisega kohaneb inimene nõnda, et ta ise ei märka midagi. Aga kui mina kohtun teiega korrapäraselt pikema aja vältel, siis näen muutusi. Ja kui olen pädev arst, siis oskan neid muutusi ka hinnata, ning kui tekib mingi haiguse kahtlus, saan selle asja õigel ajal kontrolli alla võtta. Kunagi helistasin ühele telediktorile, et ta peaks kilpnääret kontrollima – märkasin seda vajadust pelgalt televiisoripildi järgi.
Näiteks vähki haigestumise puhul hakkab inimene sümptomeid märkama alles siis, kui on juba hilja. Küsimus on esimene liin – ja korrektne FÜÜSILINE kontakt arstiga. See ei tähenda mingisuguseid eriuuringuid, vaid kõnelust-vaatlust. Arstitöö on kunst omaette.
Ent perearstid on koduvisiitidest loobumist põhjendanud sellega, et nad ei saa kodus visuaalse vaatluse põhjal diagnoosi panna, et peab analüüse ja uuringuid tegema.
Tõepoolest, viibisin ka ühel konverentsil, kus järgemööda tegid ettekande perearst ja kardioloog. Perearst väitis, et diagnoosimiseks on vaja teha analüüse jne. Kardioloog ütles, et 80% diagnoosidest saab ta selle põhjal, mida näeb ja mida inimene ise räägib. Keda me peaksime uskuma? Normaalne meditsiin nõuab regulaarset füüsilist kontakti. Ja kontakt peab olema usalduslik.
Viimasel ajal on palju juttu e-tervisest ja sellest, et osa terviseprobleeme saab lahendatud arvuti vahendusel ning see omakorda aitab vähendada kohutavalt pikki järjekordi. Mida teie interneti teel ravimisest arvate?
Mina absoluutselt ei usu interneti teel ravimisse. Virtuaalne kodanik pöördub virtuaalse arsti poole, kes ravib teda virtuaalselt, aga tulemuseks on reaalne surm. Kas selleni tahame jõuda? Ükski minu põlve tohter ega paljud nooremadki ei saa aru, kuidas saab inimest ravida ja haigust diagnoosida ilma füüsilise kontaktita. Mina ei kujuta seda ette. Aga siin noored räägivad, silmad põlevad peas, kuidas patsient toksib kõik oma sümptomid sisse ja siis arst vaatab ja määrab ravi. Seda saavad rääkida ainult need, kes reaalset arstitööd pole teinud. Pärisarstid teavad, et kümnest patsiendist heal juhul kaks oskab oma seisundit ja kaebusi niiviisi kirjeldada, et nende kirjelduse põhjal võib mingi otsuse teha, ülejäänud kaheksa vajavad lisaküsimusi. E-tervishoid peab olema arstile abiks, mitte teda asendama.
