Piimandusest strateegiliselt
Arvamused ja hoiakud piima ja -toodete tervislikkusest on samuti aja jooksul liikunud eri trendide hoovustes. Olles kord rasvavabaduse küüsis, kord jälle tervisliku toidu võrdkuju. Üks on aga selge — piimandus on jätkuvalt meie põllumajanduse tugevamaid alustugesid, mistõttu peaks sektori areng olema oluline meile kõigile.
Piimandusest ei saa üle ega ümber ka põllumajanduspoliitika kujundajad, ja prognoosid sektori tulevikust on pidevalt jutuks nii siin kui ka kohtumistel Brüsselis. Oli ju teada, et ühise põllumajanduspoliitika reformiga kaovad piimatootmiskvoodid ja senine suhteline stabiilsus asendub volatiilsusega.
Seetõttu püüdsid riigid, kellele piimandus on oluline, strateegiliselt kavandada meetmeid, kuidas väljakutsetele vastata, et uues olukorras oma võimalusi maksimaalset ära kasutada.
Samas ei saa mööda vaadata majanduskriisidest ega ka looduse ootamatustest, mis avaldavad põllumajandusele, sh piimandusele otsest mõju. Nüüdseks on lisandunud veel poliitilised tegurid, mis vägagi otseselt mõjutavad turge. Seoses eelmise majanduskriisiga seitse aastat tagasi tõstatus Eestis teravalt küsimus meie piimanduse seisukorrast ja võimalikust tulevikust.
Eesti Piimaliidu eestvõttel adresseeriti põllumajandusministeeriumile ettepanek töötada ühiselt välja strateegia piimandussektorile. Leiti, et tänu heale tooraine tootmisstruktuurile on potentsiaal suuremaks piimatoodanguks, sobivate investeeringutega oleks võimalik oluliselt parandada piimatöötlemise efektiivsust ning läbi teadus-arendustegevuse suurendada kõrgema lisandväärtusega toodete tootmist.
Samuti oleks võimalik tõhusama teavitustegevusega suurendada siseturu tarbimist, ja eksporti toetavate meetmete abil suurendada kõrgema lisandväärtusega toodete osakaalu ekspordist. Eriti teravalt kerkis esile nn kriisiabi meetmete vajadus.
Strateegia väljatöötamise töörühm kutsuti põllumajandusministeeriumi poolt kokku 2009. aasta alguses ja sinna kuulusid nii põllumajandustootjate kui ka töötlejate eri suurusrühmade esindajad. Pärast kolm aastat kestnud arutelusid ja isegi vaidlusi jõuti 2012. aasta alguses ühisele arusaamisele Eesti piimanduse tulevikuvisioonist ja selle saavutamise võimalustest.
Millisena näeme oma sektorit aastal 2020?
Eesti piimanduse strateegiadokument on eelkõige asjaosaliste kokkulepe, millele on alla kirjutanud põllumajandusminister, Eesti Piimaliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Põllumeeste Keskliit ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.
Eesti piimanduse visioon aastaks 2020
(Väljavõte strateegiadokumendist.)
Eesti jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline piimandus on orienteeritud turu nõudlusele vastavate kõrge lisandväärtusega piimatoodete tootmisele (sh kasvaval määral mahetooted) ning ekspordile, tuginedes vertikaalsele ja horisontaalsele koostööle.
Tulenevalt visioonist peaks Eesti piimasektor olema 2020. aastal ühistegevusele orienteeritud, kõrget lisandväärtust loov (sh tervist toetavad biotehnoloogilised tooted), suure ekspordiosakaaluga ning kasvaval määral talumeierei- ja mahetootmisega.
Piima tootmine peaks olema säilitanud prioriteetse koha põllumajandussektoris. Tootmise ja töötlemise tõhususe kasvuga kaasnev konkurentsivõime tõus, tootmise piirkondlik ja struktuurne tasakaalustatus ning keskkonnasäästlikud tootmisviisid tagavad piimasektori jätkusuutlikkuse.
Sektori tööhõive peaks olema tagatud ning tootmise ja töötlemise tõhusus kasvaks tänu uute tehnoloogiate ja teadmiste rakendamisele. On välja töötatud ning ellu rakendatud piimasektoris töötajate täiend- ja ümberõppe süsteem. Põllumajandusele ja toidutööstusele vajalikke erialasid õpetavad haridusasutused on heal tasemel koolitusbaasiga ja noorte hulgas populaarsed. Kriiside ja taudipuhangute jaoks on välja töötatud kriisiabimeetmed.
Visiooni sõnastamisel lähtuti järgnevatest eeldustest 2020. aastal valitseva olukorra kohta:
Globaalsest rahvaarvu kasvust ja toitumisharjumuste muutumisest tulenevalt kasvab üha suurema avatusega maailmaturul nõudlus piimatoodete järele, samas kasvab ka ostujõud ja tarbimine siseturul.
ELis piimatootmispiiranguid ei ole, ELi ja riigi toetused (sh eksporditoetused) on kas lõppenud või oluliselt vähenenud, välja on töötatud ELi ja riiklik kriisimeetmete süsteem (sh kindlustussüsteem, meetmed taudide ennetuseks ja tõrjeks, turutõrgete ning majanduskriisi olukorraks).
Kliimamuutused raskendavad toidutootmist paljudes maailma piirkondades ja võivad teataval määral hakata mõjutama ka Eesti põllumajandusliku tootmise tingimusi.
Eesti liigub keskkonnasõbraliku tootmise (sh mahetootmise) suunas ning mahetoodete populaarsus ja turg kasvab.
Linnastumise atraktiivsus Eestis väheneb, osa linnaelanikke pöördub maale tagasi, kuid enamik neist ei asu tegelema põllumajandusega. Otseselt piima tootmise ja töötlemisega tegelevate inimeste arv võib veelgi väheneda.
Kõige olulisem turg on jätkuvalt ELi siseturg (sh Eesti). Venemaa on üks suurima potentsiaaliga eksporditurgudest, samas on paranenud ekspordivõimalused ka teistele väljapoole ELi jäävatele turgudele.
Piimandusvaldkonna edu eelduseks on kogu tarneahela tasakaalustatud ja jätkusuutlik areng, mitte üksnes piimasektori jätkuv kontsentreerumine.
Strateegilised eesmärgid
Piimatootmise suurendamine, tootmise tõhususe ja piimalehmade arvukuse tõstmine. Tagada piimandussektori ahelapõhine jätkusuutlikkus, lühiperspektiivis säilitades ning pikas perspektiivis suurendades aastast piimatootmist kolmandiku võrra, tõstes selleks piimakarja arvukust ja piimatootmise tõhusust.
Jätkusuutlikkus, tõhusus ja tõus saavutatakse, rekonstrueerides loomapidamishooneid, suurendades lautade täituvust, energiatõhusust ning kasutades teaduskoostööd loomade geneetilise materjali ja söötmise parandamiseks ning loomade karjas püsimise pikendamiseks keskkonnasõbralikul ja loodusressursse säästval viisil ning piirkondlikku ja struktuurset tasakaalustatust silmas pidades.
Piimatöötlemise tõhususe ja ekspordile orienteerituse tõstmine. Parandada piimatöötlemise tõhusust, toetades selleks senisest oluliselt enam suuremate piimatööstuste kontsentreerumist ja töötlemisvõimsuste tehnoloogilist ja tehnilist uuendamist, innovaatiliste lahenduste juurutamist ning energiatõhusust ja tõstes töötleva tööstuse ekspordile orienteeritust ning eksporditurgude ja eksporditavate toodete tasakaalustatust.
Kõrgema lisandväärtuse loomine. Suurendada kõrgema lisandväärtusega, sh funktsionaalsete toodete osa nii toodangus kui ekspordis, rakendades tootearenduses T&A võimalusi, tuginedes selleks loodud tehnoloogiaplatvormile, kasutades seejuures näiteks Euroopa tehnoloogiaplatvormi “Food for Life” raames pakutavaid võimalusi.
Väiketootmise ja -töötlemise ning traditsiooniliste põllumajandusmaastike ja puhta keskkonna säilitamine. Panustada maapiirkonna asustuse säilimisse, säilitada ja toetada väiketootmist ja -töötlemist kui toiduga varustatuse (julgeolekugarantii) üht osa. Samuti toetada lühikeste tarneahelate ja otseturustamise arendamist ning niši- ja innovatiivsete eristuvate toodete, sh mahetoodete tarbijani jõudmist, tagades seeläbi tarbijatele piisava valikuvõimaluse eristuvate toodete näol ning suurendades väiketootjate ja -töötlejate konkurentsivõimet. Läbi traditsioonilise talutootmise püsimise aidata säilitada traditsioonilised põllumajandusmaastikud ja puhas keskkond.
Ühistegevuse ja vertikaalse koostöö arendamine. Toetada soodsate tingimuste arendamist ühistegevuse ja vertikaalse koostöö edendamiseks, sealhulgas pöörata senisest oluliselt enam tähelepanu ühistulise piimatöötlemise erinevate võimaluste, k.a kapitaliettevõtjate ja ühistute koostöö vormis, arendamisele. Ühtlasi tuleb tasakaalustada ahela eri lülide läbirääkimisvõimet, parandamaks turule pääsemist.
Piimatoodete tarbimise tõstmine. Suurendada piimatoodete tarbimist, toetades ja tõhustades tarbijate teavitust kohalikest kvaliteetsetest kõrgema lisandväärtusega toodetest.
Sektori kindlustunde ja stabiilsuse tagamine. Tuua esile piimanduse olulisus ja kaitsta sektori huve. Valmistada ette kriisiabimeetmed sektori stabiilsuse tagamiseks ka kriisiolukorras (sh laenukoormuse surve leevendamiseks).
nnn
Vanasõnagi ütleb, et aastad pole vennad, ja 2014. aasta augusti Vene embargo muutis oluliselt piimandusmaastikku kogu Euroopas. Mitu ebasoodsat mõjurit said kokku — eelkõige kvoodi kaotamine ja Vene embargo.
Analüütikud on piisavalt analüüsinud mõjureid, mille toimel või koostoimel Euroopa piimandus kriisi jõudis. Kriisi leevenduseks on Euroopa Komisjoni poolt saanud piimasektor erakorralist toetust, pakutud on ka mõningaid lahendusi, kuigi esialgu tundub, et pikk tee on veel minna.
2009. aastal olid kriisiabi meetmed ja nende väljatöötamine üheks prioriteediks strateegiagrupis. Kriis sai tookord üle elatud ja vastavate meetmete väljatöötamine ununes. Mõneti rauges ka toonase strateegiagrupi huvi strateegia edasiarendamise vastu; käidi küll mõned korrad koos, aga uut kvaliteeti siiski ei sündinud.
Seega võiks öelda, et uus kriis piimasektoris tabas meid ootamatult. Tagajärjeks on piimakarjade arvu kiire vähenemine ja suur hulk sektorist väljujaid. Teada on ka see tõsiasi, et kes korra on juba piimatootmise lõpetanud, see enam sektorisse tagasi ei pöördu.
Mida sellises keerulises olukorras ette võtta?
Kostub igasuguseid arvamusi, alates sellest, et piimastrateegia dokument tuleks ära põletada, kuni selleni, et alandame tootmist isevarustatuse tasemele ja tühja see eksport, sest kõikides hädades on süüdi jätkuv ületootmine.
Strateegia koostamisel oli korduvalt juttu sellest, et ekspordiga seotud riske peab hajutama. Osaliselt on see ka õnnestunud, sest kolmandate riikide loetelu Eesti piimaekspordis on päris pikk, kuigi osakaal seni suhteliselt tagasihoidlik.
Selgeks on saanud ka tõsisasi, et uutele turgudele sisenemine ilma riigi abita ei ole võimalik. Riikide vastavate toidukontrolli ametkondade tunnustamise protsessid aga on erinevad ning võtavad paraku ettearvatust rohkem aega. Eesti väikese riigina ei saa ju tervet maailma oma ekspordi sihtturuks valida.
Oskuslik planeerimine ja tihe koostöö riigiamentikega peaks võimaldama uute turgude tasakaalustatud valiku ja neile sisenemise ühise strateegia, mille üks komponent on promotsioon, kuid mitte ainult.
Küsimus väidetavast ületootmisest vääriks ka pisut enam tähelepanu. OECD räägib ju vägagi palju ja veenvalt kaubanduse olulisest rollist ja sellest, et ei saa minna tagasi isevarustuse juurde. Mantra on kestlik tootmistõhususe tõus ja tarbijaootustele vastav kvaliteet taskukohase hinnaga.
Tõsi, et momendil Euroopa Liidus valitsevas kriisiolukorras nähakse ühe lahendusena piimatootmise kiiret alandamist, et turg hakkaks jälle toimima. Vaatamata sellele on nn piimandusriigid siiski ettevaatavad ja pikemas perspektiivis tootmise suurendamisele orienteeritud. Euroopa Liidu 28 liikmesriigist umbes pooltes on piimatootmine üle isevarustuse taseme, Eesti nende hulgas.
Sarnased kired lõõmavad uue ühistulise piimatööstuse ehitamise/mitteehitamise ümber. Tundub, et suurem pilt piimasektorist ja selle võimalikust arengust hakkab ähmastuma. Seega oleks viimane aeg uuesti kogu sektorile strateegiline pilk peale visata.
Tuleb nõustuda Eestimaa Põllumeeste Keskliidu presidendi Juhan Särgava mõttega, et alustama peab olukorra analüüsist ja enda positsioneerimisest laiemal taustal. Peaksime endale püstitama senisest selgema sihi, millise piimahinna tasemega riik me olla tahame ja mida eesmärgi saavutamiseks tegema peame.
Muu hulgas peaksime lõpuks selgeks rääkima ka selle, miks Balti riigid jagavad endiselt piimahinna võrdlustabelis viimaseid kohti ning milline on juhtivates piimandusriikides piima tootmise ja töötlemise struktuur, eriti nendes, kelle moodi me olla tahaksime.
Neile küsimustele vastuste otsimine pole lihtne, eriti praegu, kus põhiküsimuseks on piimatootja ellujäämine.
Kuid Eestis on piimatootmiseks endiselt head eeldused ja targalt tehtavate uuenduste ning kriisiabi meetmetega oleks võimalik sektor kriisist välja tuua ja konkurentsivõimet suurendada.
Meie tootmisfarmid on viimastel aastatel läbinud uuenduskuuri ja kasutusel on uusimad tehnoloogiad lehmade lüpsil ning söötmisel-pidamisel. Koostöös ülikoolidega on loodud oma funktsionaalsed piimatooted, mille tähtsus tarbimises tõuseb.
Paraku tuleb tunnistada, et väärtusliku toorpiima töötlemine ei ole ajaga päris ühte jalga käinud ja senisest kiirem tõus uuele tehnoloogilisele tasemele piima töötlemisel on hädavajalik.
Vähetähtis ei ole ka senisest tõhusam koostöö toiduahela eri osade vahel, mille eelduseks on asjaosaliste konstruktiivne dialoog ühiste eesmärkide püstitamisel ja saavutamisel.
