Ja kui siis hakkas mürtsuma suur puhkpilliorkester, publik tõusis püsti, päike säras, tuul paitas päid ning kõik me laulsime...
Meie küll mitte ja kui naiskoor Paulale saadeti kutse tähistamispeost osa võtta, polnud pikka kõhklemist. Repertuaari omandaminegi läks rõõmuga, sest enamus varasemast ajast tuttavad viisid. Lisaks aga veel eriti lahkeid laule nagu J.Tätte „Tuulevaiksel ööl“, T.Mägi „Sind otsides“, K.Sillamaa „Ood muusikale, P. Uusbergi „Lauldes“...
Pühapäeval vara–vara teele, sest kell 10 algasid juba proovid.
Kas olete Intsikurmu metsaparki ja laululava näinud? Paik on nagu laulupeo jaoks loodud ja muusikapidusid korraldatakse seal mitmesuguseid.
Oru põhjas asub laululava (mis 2002.a. põles ja taastati), trepistik puust ja mõnusalt madal üles- alla astuda, laulukaare kaks tiiba kohtuvad taevataustal nurgana. Tekib korraga nii linnulennu, kui püramiidi-kaitse tunne.
Publiku pinkideridade taga ja kõrval nõlvaharjal kõrguvad iidsed männid, kaitsvalt ning varjuandvalt, alles on jäetud suuri soojatüvelisi puid ka pinkide vahele. Et oleks kena istuda ja kuulata.
Vahepeale jääb üsna suur ala, kuhu mahuvad ära ka laiad tantsukeerutused.
Kõike seda oli proovide ajal aega vaadata ja imetleda, kuigi heatujulised ning energiaga nakatavad dirigendid tõmbasid meid kohe lauludesse sisse elama, panid hääled kõlama ja suunurgad naeratama.
Palju oli lauljaid, tõesti ägedalt palju. Kavalehelt võis kokku loetleda 17 laste-mudilas- ja poistekoori, 9 naiskoori ja 15 segakoori. Lisaks veel 3 puhkpilliorkestrit. Enamasti Põlva- ja Tartumaalt, kaugemalt ka, näiteks Muhust, Märjamaalt, Mustveest, Koerust.
Pealelõunal hakkaski pihta pidu, mille mõttesõnaks „IGATSUS“. Soe meeshääl (arvatavasti lavastaja) kõneles igatsusest, armastusest, kodust ja sellest, kui loomulik, kui ainuvõimalik on neid tundeid väljendada just lauldes.
Väljaku ühte äärde oli kujundatud väikesi noorte kaskede gruppe (alles need nelipühad ju olid!) ja väike karjalaps flöödiga kõndis seal vahel, siis suur ning pisike õde, lauldes kõigile tuttavat „Sink-sale-prood“, aga seekord nii õrnalt ja imekenade häältega, et puges väga hinge.
Küllap olid lauljad saanud nii igatsust, tundeid ja tahtmist täis, et viisid lendasid välja nagu paisu tagant pääsenud! Imetlemist väärt, kui hästi laulud kõlasid, nii keeruline „Oma saar“, popp „Maailm heliseb“, kui vana „Õrn ööbik“. Võib arvata, et mõjus Intsikurmu võlu ning tunne, et siin oleme laulmas päris oma elust ja olemusest, sellistena on meid siinilmas vaja. Laulurahvas oli kogu peo aja laval, ei mingit sebimist, kes ei laulnud, võis istuda. Lastekoorid olid kohe meie ees ja lihtsalt rõõm oli kuulda nende puhtaid kõlavaid hääli. Või kui kukla taga laulsid mehed oma soolokohti nii vägevalt ja lahkelt.
Erilise vastuvõtu osaliseks said vahepeal külalised Ukrainast - Põlvamaa sõbrad Gornovo koolist. Kümme rahvatantsijat lõid vahva meeleolu oma nelja tantsuga, tuues meieni nii ukraina kombeid, patriotismi kui elulusti. Hull mõelda, kui keeruline neil kodumaal olukord praegu tegelikult on.
Ja kui siis lõpulooks hakkas mürtsuma suur puhkpilliorkester, publik tõusis püsti, päike säras, tuul paitas päid ning kõik me laulsime „...see on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel...
Kas oleksite tahtnud seal olla ?
