Haige poisike Tartus röntgenijärjekorras
Röntgeni järjekorras olin õige mitu päeva. Meelde on jäänud purustatud lage linn ja palju lund. Ühed sugulased elasid Tartus Jaama tänaval, ja seal ma selle nädalakese veetsingi,. mis osutus lapsele väga pikaks ajaks. Päeval vahtisin aknast välja, aga õhtul tuli koguaeg emakene meelde, ei saanud kuidagi uinuda. Suur seinakell muudkui tiksus ja tiksus oma monotoonse rütmi ja heliga, iga tunniaja pärast andis ta endast märku, see justkui ärritas väikest põngerjat. On meeles, see linnakorteri lõhn, see ei olnud niisugune, nagu metsaäärse majakese toalõhn, see oli midagi suursugust, see tuba mind ei huvitanud, tahtsin tagasi metsatallu, oma emakese juurde. Toa põrand oli kollane, nagu nüüd öeldakse ookrikarva. Kell oli suur pommidega, uks oli tammepuust ja mingisuguste ornamentidega. Mööbel oli hästi vanaaegne ja hästi massiivne.
Suure tooli lükkasin akna juurde ja suurema jao ajast olin akna juures. Pea käte vahele surutud, vaatasin väljas toimuvat.Tänav oli lahti ajamata, veoauto vingerdas siiski lumest läbi, ise sinist suitsu välja ajades. Neid veoautosid sõitis päeva jooksul mööda paar-kolm tükki. Aknast mööda kõndisid ka mõned inimesed, märkasin neil kõigil olid jalas kõrged säärikud või lubjavildid. Kõige rohkem huvitas mind üle tee asuv vabrik. Vabrikul oli punane plekkkatus ja korstnaks kõrge, jäme raudtoru, mis oli kolmest kohast kinnitatud jämeda traadiga, et torm teda minema ei pühiks. Oli näha, et korsten läheb ka katuse juurest soojaks, räästast rippusid alla pikad jääpurikad. Seda hoonet ma ise pidasin nahavabrikuks, kui tuul oli vabriku poolt, puhus sealt halba haput haisu. Kas see oli õige või vale, seda ma ei tea. Jälgisin seda valget korstnast tulnud suitsujuga, mis algul sööstis üles ja seal paisus, siis jälle ühele poole, siis liikus vastas suunda ja sellest järeldasin, et on tõusnud tuul. Äkki kukkus aknaklaasile lumehelbeke, jätsin tehase jälgimise sinnapaika ja jälgisin lumehelbekest. Algul oli ta keset klaasi, siis vajus aeglaselt alla ja sealt tuulemõjul akna nurka, sinna jäi ta pidama. Pidin ennast liigutama, et teda jälle näha. Hommikul tõttasin seda lumehelbekest vaatama, aga öösel oli olnud kõva külm ja lumehelbeke oli külmunud jäämassi sisse. Selle peale sain väga kurvaks.
Röntgen tehtud, isa oli mulle järgi tulnud, et kodupoole sõita. Diagnoosiks oli: haigestunud kopsunäärmed. Taheti panna sanatooriumi. Ma küsisin: Kas ema saab ka kaasa tulla? Öeldi : Ei. Ma ütlesin, et siis ei lähe ka mina.
Kodus aegamööda kosusin ja sain ka ikkagi koolis käia. See oli noore jõmpsika sõjajärgne lugu aastast 1947.
Kalju-Johannes Kullerkupp, märts 2016.
