Meie loomad on mahedad antidepressandid ja mõjuvad paremini kui päris rohud
Kõigest kiviviske kaugusel Tallinnast (140 km) asub üks imeline kadakane külakene Hanila vallas Läänemaal, mida kutsutakse Mõisakülaks.
Suurelt teelt kutsub juba alla keerama „Kukeranna“ silt. Ilmselgelt lõhnab mere ja tuule järgi. Käänuline, kuid veel elavate taludega palistatud teeäär annab lootust, et siin veel elatakse või vähemasti käiakse suvekodus. Kuid peaaegu tee lõpus lahvatavad punases rüüs hooned lootusrikkas energias, et siin on midagi, millest on raske mööda sõita.
Jah - siin asub Ranna Rantso oma imelise loomapargiga. Juba autost välja hüpates võtavad teid vastu kolm suurt, suurte südametega ülisõbralikku koera, kellest kaks on leidnud viimase võimalusena kodu just siia. Nad on tänulikud selle eest ja tahavad seda ka jagada külla tulnud inimestele, lastele. Varsti lähenevad kassid oma majesteetliku nahaalsusega ja nõuavad sülle saamist. Muidugi, need on meie Triibik ja Snaiper. Ja niimoodi edasi liikudes võite kohata järjest loomi–linde, kes tulevad teiega kontakti otsima, leivakääru saama või lihtsalt ootavad kõrva tagant sügamist.
Seistes 100pealises hobusekarjas ja näha, et nad kuulavad ja panevad tähele inimese antud käemärke, et nad ei ründa, vaid uudistavad ja nuusutavad ja lähevad siis jälle oma teed, tekitab kindlasti palju adrenaliini, kuid kindlasti liigutab ka teie südant ja tekitab usku, et loomad on imelised ja targad.
Tegelikult on nad meil mahedad antidepressandid ja mõjuvad paremini kui päris rohud. Olgu siis tegu hobuse, kana või kitsega. Näha paabulindu taluõuel oma täisilus pulmatantsu tegemas on midagi nii eksootilist, et võib hetkeks isegi unustada, kus sa oled! Eestis või Kagu-Aasias. Kevad algab meil ikka ja jälle uute sündidega, rändlindude parvedega põldudel, tärkavate sinililledega ja usuga, et ikka peame vastu, sest raske talv on jälle üle elatud. Peaaegu elatud!
