Must manner ja valged laigud

Maakera on turvaline ja läbinisti kaardistatud koht. Tänu satelliitnavigatsioonile ja Google Mapsile. Üpris raske on eksida ja tunda end kadununa mandril, kuhu su jalg pole kunagi astunud. Geograafilises mõttes pole enam valgeid laike. Need laigud on ainult meie peas. Seda, mida me ei tea, täidame oletuste, kuulujuttude, arvamuste ja massimeediga. Kiirelt seeditavad ja valdavalt negatiivsed uudised ning lood toidavad meie hirme ja kinnitavad kujutelma maailmast kui äraütlemata ohtlikust kohast. Kus teadagi — homo homini lupus est (inimene on inimesele hunt — toim.).

Uhhuduuri seltskond on ratastega teel ümber maailma, et jõuda eesmärgile lähemale. Teha sellele kosmilisele kivikerale tiir peale ning aastaks 2050 jõuda sinna, kust 2002 teele asuti ehk Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse.

Olles uhkelt läbinud Aasia jõudsime ühel hetkel möödapääsmatult Aafrika rannikule Djiboutisse. Värskelt meeles Jeemeni inimeste sõbralikkus ning odavad öömajad. Maitsvad road ja kummaline khat-taim, mida enamik rahvast näris ning lahkelt teelolijatega jagas. Me teadsime Aasiat ja Araabiat. Külalislahkust ja abivalmidust, mida me senini maailma vallutades olime kordi ja kordi kogenud. Mongoolias, Tiibetis, Afganistanis, Pakistanis, Iraanis. Kõikjal, kuhu olime sattunud.

Djibouti oli meie värav mustale mandrile. Uhhuduurilikult teadsime, kuhu meil on laias plaanis vaja välja jõuda, aga kuidas see juhtub, oli täiesti prognoosimatu. Esimene pettumus tabas meid Djiboutis ööbimiskohta otsides. Ükski linna parkidest ei tekitanud tunnet, et võiks rahulikult öö mööda saata. Kohalikud vaatasid meid ja see pilk ei olnud alati just sõbralik. See oli kontrast võrreldes senise teekonnaga. Kõige odavam koht hotellis, mille suutsime leida, oli 25 USD per nägu. Pole just palju, isegi kui võrrelda Eesti koduse majutusega, aga meie senine standard jäi maksimaalselt 5 dollari kanti. „Leppige sellega, see on Aafrika ja valge mehe taks on siin teine kui Aasias,” hindas olukorda meie kõiketeadev grupijuht. Piirdusime vaid ühe ööga, et võimalikult ruttu Djiboutist minema saada, ning olime valmis, et mida sügavamale Aafrika mandrisse suundume, seda hullemaga tuleb arvestada.

Sõites linnast välja läbi tavaliste linnaäärsete agulite tabas meid ootamatult kivirahe. Korralikud tennispalli suurused kivid põrkasid vastu rattaid ja paar neist tabasid ka sõitjaid. Õnneks mitte pähe, aga vere sai välja. Kivid ei kukkunud taevast, vaid olid uskumatu osavusega sihitud poistekarja poolt, kes tee ääres kõõlusid. Lahe. See on siis see, mis meid Aafrikas ootab. Kallid hinnad maksmaks tagasi valge rassi seniseid koloniaalvallutusi, kahtlustavad kõõrdpilgud ja kive pilduvad nagamannid. Tõesti tore. Tere tulemast Aafrikasse!

Niisiis olime järgmist etappi Etioopiast Namiibiasse planeerides eelhäälestunud teadmisega, et Aafrikast saab meie teekonna kõige ebameeldivam lõik. Kulgemine läbi vaenulikult häälestunud kohalike hõimude ja arvestamine piiratud toitumisvõimaluste, ääretu mustuse, haiguste, kallite ööbimiskohtade ja kõige muu jamaga. Võlg ootab tasumist. Mis teha – tee viis sedakaudu.

Neli kuud hiljem loputasime oma jalgu Atlandi ookeanis Swkopmundi düünidel ja meenutasime omavahel kogu seda „õudust”, mida olime teel läbi Aafrika kogenud.

Ratturi pilgu läbi oli valdavalt väga häid teid, mida mööda kulgeda. Täiesti uskumatus looduskeskkonnas, kus uudistavad kaelkirjakud, elevandid, sebrad ja teised loomaaialoomad. Sadu sõbralikke inimesi, kes pakkusid ulualust ilma mingit tasu ootamata. Lihtsat ja lahedat mõtetevahetust teemal „Hei, kust tuled, muzungu (suahiili k valge), kuhu teel?” ja ei mingit kivirahet. Ainult tantsivaid ja tõsi, turismipiirkondades korrumpeerunud lapsi, kes ootasid tantsu eest tasuna mõnda münti. Kohti, kuhu muzungud pole aastakümneid sattunud ja loomulikult ehmatab see lapsi, kes esimest korda sellist melaniini anomaaliat nägid ning kisaga võpsikusse tormasid.

Vestelda siiralt usklike inimestega jumalast ja osaleda teenistustel, kus laulu ja tantsuga kiidetakse Issandat. Ja selgub, et ei peagi ainult presbüterlikult Jumala ees kummargil olema. Jumal armastab sind ja sina armastad Jumalat. Jagada koos maisiputru shima’t ja teed. Jätttes tasuks aitäh ja lugusid sellest, kust tuled ja milline sinu kodukant välja näeb.

Kujutelm ääretult antisanitaarsest keskkonnast lõhkes kui seebimull, aga ka kõige lobudikumas plekksaras, kuhu sööma sattusime, pidi käsi pesema nii enne kui ka pärast sööki. Lihtsalt kohalik kombestik selline. Hakuna matata – aeg tuleb, mitte ei kao. Milline huvitav lähenemine suahiilikeelses mõttemaailmas. Aeg kogu aeg tuleb ja sa saad järjest rikkamaks. Istusime ja vahtisime Atlandi jõulist lainlemist ja korraks tekkis tunne, et natuke vähem valgeid laike on pähe jäänud. Hirmu ka. Oli hea ja naljakas tagantjärele mõelda, et tõesti, tõeliselt hirmus koht see Aafrika.

Nii lihtne ja turvaline on enda piiratud teadmiste juures teha kõikehõlmavaid üldistusi ja tõmbuda targalt turvalisse koopasse. Milleks näha vaeva lukuaugust väljaronimisega, kui saab koos mõtte- ja aatekaaslastega panna hoopis jõud kokku ja seista ühtse rindena kogu maailma ahjualuste vastu, kes hädas oma leemekulpi meie supipoti poole sirutavad.

Ehh, Uhhuduuri reisi Aafrikasse aitas 2014. aastal korraldada Arengukoostöö Ümarlaud ja kaasrahastas Välisministeerium humanitaarabi ja arengukoostöö vahenditest.