Eesti arstid maailmas

Nii. Nüüd on siis minek. Taas ajab rännukihk ja vastupandamatu soov maailma parandada meid turvalisest ja lumisest Eestist minema. Pikalt planeeritud ja eelmistest veelgi pikemalt korraldatud missioon Etioopiasse.

Kohapeal on meil oma mees. Fish Joseph on Sodo haigla tegelane, kellega oleme pea aasta periooditi meile vahetanud ning püüdnud koordineerida vastastikku tegevust, mis peaks meid lõpptulemusena viima Sodo University Hospitali operatsioonituppa haigeid ravima. Seekord tundub meil vedavat. Väidetavalt on ajutised litsentsid juba kohapeal ootamas ning erinevalt India missioonidest töötame haiglas täiesti ametlikult. Viimaste sündmuste valguses Indias muidugi ilma vajalike dokustaatideta enam toimetada ei julgeks.

Etioopiasse plaanime suunduda viiekesi. Grupis on anestesioloog Kristjan Kalling, kellega koos suundume juba kuuendale missioonile, kirurgia resident Sandra Teppo, kes saatis meid kaks aastat tagasi Indias, kirurg Toomas Ümarik PERHist oma esimesel missioonil ja Ilmar Raag, tuntud režissöör. Loodame, et kogu tegemisest valmib Ilmaril üks äraütlemata vahva filmijupp. Meie missiooni toetab Välisministeerium arengukoostöö programmi kaudu, loodetavasti aitab film humanitaarabi andmist ehk rohkem inimestele selgitada.

Fish saatis mõni hetk tagasi kirja, et vaatamata tema toetuspaberitele peaksime Addis Abeba tollis hoidma madalat joont ning pole kindel, et me kogu varustuse muredeta maale saame. See pole meil esimene kord Aafrikas tollimeestega toimetada ja veel kordagi ei ole millestki loobuma pidanud. Viimastel päevadel on selgunud ka Sodos olevate kaasmaalaste asunduse kohta üht-teist. Ajutise loomuga, aga siiski pisike eestlaste kogukond. Pildilt vaadates tundub Sodo ise tavaline Aafrika asulake maanteede sõlmpunktis. Aga eks lähipäevil selgub.

Selliselt algas meie viimase missiooni reisikirjeldus, täpsemalt saab sellest lugeda Facebookist.

Heategevuslikke missioone on maailmas tiirlemas palju. Ühed aitavad veevärki parandada kuskil Aafrika külakolkas, teised võimaldavad lastel koolis süüa saada, kolmandad ravivad mahajäetud kohas hädasolijaid. Ühed sõidavad ringi uhkete läikivate ja suurte valgete maasturitega, küljepeal sinised suured tähed, teised rändavad külabussiga ning püüavad säästetu eest osta lastele paarieurosed kummijalatsid, et nood saaksid veel ühe aasta koolis käia. Sedalaadi vaatepilti nägime Etioopias.

Vahendid võivad olla erinevad, kuid ma loodan, et eesmärk on kõigil üks — aidata ligimest hädas. Lahke saatus on lubanud ka meil viimase 7 aasta jooksul käia mööda arengumaid kirurgilist abi pakkumas. Gambia, Ghana, Etioopia, Mongoolia ja India on jäänud Eesti arstide teele. Paiku, kus oleme opereerinud, on küll üksjagu rohkem. Operatsioonilaual oleme kohanud kõhnu ja paksemaid, mehi ja naisi, noori ja vanu, sekka ka päris pisikesi põnne. Ometi seob neid kõiki üks — nad ei suuda endale ise arstiabi võimaldada või pole kohapeal lihtsalt kedagi seda pakkumas. Nagu näiteks Farafennis Gambias. Pealinnades on arstiabi alati olemas, ka meil Eestis ju, kuid maakohad on meedikutest päris tühjaks jooksnud.

Palju on küsitud, mida pakub sedasorti tegevus arstile. Vastus on alati lihtne ja lühike — head enesetunnet. Loomulikult ei usu me, et suudame põgusate paarinädalaste visiitidega maailma ära päästa või kõiki abivajajaid tohterdada, aga ometigi oleme missioonidel kokku ravinud peaaegu poolt tuhandet patsienti ning tahan uskuda, et vähemalt neil on nüüd parem perspektiiv eluraskustega võitlemiseks. Kindlasti käime neil reisidel ka kogemusi ammutamas, et näha uusi paiku, kohata sõpru, kaeda kodusid, kuhu tavaturistil asja poleks. Üks põhjus võib olla ka see, et saame tagasi tulles ohata — küll on kodus hea töötada ja olla, küll on meil turvaline ning tasemel meditsiin, korralikud haiglad ja inimestel arstiabi kättesaadavus. Kui tunneme, et hakkame virisema tühja-tähja pärast, siis läheme taas teele. Seekord sügisel. Keeniasse. Ikka välisministeeriumi toel.