Nähtamatu islam Tadžikistanis

Inimõiguste keskusel on Tadžikistanis käsil projekt, kus kohalikus vabakonnas tegeletakse võrdse kohtlemise ja koostööoskuste teemadega. See on ka põhjus, miks kolm Tadžiki linna, Dušanbe, Khujand ja Kulab minu peatuspunktideks said.

Tadžikistan on viimastel aastatel saanud palju välisabi, millega on üles vuntsitud Tadžikistani välisilme. Riiki on oma fonde suunanud ka Hiina, sest Tadžikistanil on potentsiaal mängida olulist rolli Pekingi siiditee arengus. Majanduslikku abi vastu võttes üritatakse balansseerida Venemaa, Hiina, Euroopa ja Ameerika vahel, et mitte sõltuda abiandja poliitikast ja säilitada iseseisev otsustusõigus.

Samas on Tadžikistan endise Nõukogu Liidu üks vaesemaid piirkondi, kus on valitsemas autoritaarsed jõud. Riigi president Emomali Rahmon on ametis juba neljandat ametiaega. Teda nimetatakse vastavalt 2015. aasta seadusele rahva juhiks ning 2016. aastal otsustati tähistama hakata ka presidendi päeva. Samuti on parlamendis liikvel eelnõu, mis lubaks Emomali Rahmonil riiki juhtida nii kaua, kui ta seda soovib.

Hirm islamiäärmusluse ees

Ligi 90 protsenti tadžikkidest on islamiusku, kuid mošeedest kostvat palvekutsungit Tadžikistanis ei kuule. Üllataval kombel ei ole usule viitavaid märke näha ka linnapildis. Riigi president otsustas aasta tagasi, et tervet nägu katvad musta värvi riided on keelatud, samuti on keelatud üle 5 cm pikkune habe. Viimased arengud näitavad, et karvapikkust kontrollitakse. Emadepäeval peetud kõnes rõhutas president, et mustad ürbid pole tadžiki kohalik komme ning seda tuleks vältida. Küsides autojuhilt, kas teil mošeesid polegi, viitab ta käega ühele. Neid lihtsalt ei demonstreerita avalikult ning treenimata silmaga neid tänavapildis väga ei märka — mošee ees toimub igapäevane turukauplemine nagu iga teise maja ees.

Islami allasurumine pole juhuslik. See toimus süsteemselt juba nõukogude ajal ning on nüüdki juba kolmandat ametiaega valitseva presidendi teadlik poliitika. Ametliku seisukohana tehakse seda kõike sellepärast, et võidelda äärmuslusega, kuna Tadžikistanil on piir Afganistaniga.

Valikulised inimõigused

Tadžikistani vabakond sõltub vaid välisrahastusest, seda eriti inimõiguste teemadel. Menetluses on seaduseelnõu, mille järgi peaksid kolmanda sektori organisatsioonid kõik oma välisprojektid registreerima justiitsministeeriumis. See võib aga kaasa tuua suuremad takistused nende projektide ellu viimisele. Selline samm seab ohtu Tadžikistani vabakonna arengu, mis sõltub väga palju väljastpoolt, sh Eestist tulevast abist. Eesti Inimõiguste Keskus edendab Tadžikistani organisatsioonides võrdset kohtlemist.

Võrdsest kohtlemisest ollakse vägagi huvitatud, kuid vaid ühe teema käsitluses. Presidendi heakskiidul tegeletakse praegu vaid naiste õigusega tööl käia, selleks et neid rohkem tööjõuturule tuua. Vajadus on tingitud faktist, et enamik mehi on välismaale tööle läinud. Teiste gruppide õigused — puuetega inimesed, seksuaalvähemused, lahutatud naised, lapsed — prioriteediks polnud. Suurim probleemkoht on aga lahutatud naised, kellest isegi oma pered ei hooli, internaatides vanemateta kasvavad lapsed, lapsabielud ja HIV epideemia. Seda enam tuleb tähelepanu pöörata koostöövõrgustike loomisele, sest erinevaid tegevusalasid esindavad organisatsioonid tegutseksid koos demokraatlikuma ühiskonna nimel.

2015. aasta ei toonud Tadžikistanile inimõiguste arengu vallas midagi head. Pressivabaduse indeksis oldi suurimad langejad ning Human Rights Watch’i raporti järgi halvenes aastaga inimõiguste olukord järsult: opositsioonilisi parteisid samastatakse terroriorganisatsioonidega ning nende liikmeid vangistatakse; valitsuse kriitikuid vaigistatakse ja vangistatakse; ajakirjanikke ja kolmanda sektori organisatsioone ahistatakse.

Samas näitas Inimõiguste Keskuse kogemus Tadžikistanis, et kohalik vabakond ise januneb teadmiste järgi ning tahab näha muutusi, mille toimumine ilma väliste nõuandjateta oleks võimatu. Nägime ise, kuidas nädalane õppereis Tallinna oli jätnud unustamatu kogemuse nii mõnegi osaleja mõtetesse ja tegudesse. Tadžikistani kogemus näitas, et võrdse kohtlemise teema on päevakorras kõikjal, olenemata ühiskonna jõukusest.