MAALEHT NAISTE TANTSUPEOL: Näha sai igasugu vihmakuubede tegumoode

Kui reedel oli naiste tantsupeolistel päeva lõpuks juba lihtne pealeminekuks või tantsimiseks õige koht leida, sest peaaegu igal rühmal oli mingi ühistunnus – rätik, pluus, seelik või värvilised sukad – siis laupäev lõi pildi segi.

Kaitseks külma tuule ja lausvihma eest olid tantsijad endale ümber tõmmanud, sidunud või nööpinud kõikmõeldavaid asju prügikotist elegantse mustade roosidega vihmakeebini. Ja kõik, mis sinna vahele mahtus.
„Kas te palun müüksite mulle kaks kilekotti,“ uuris üks tantsija laadamüüjalt, kes loomulikult ei kaubitsenud kilekottidega, vaid need olid tal kaasas ikka pakkimiseks.

„Ei… ma ei tea… mis hinda küsida,“ oli müüja ebalev. „Ma maksan ükskõik kui palju,“ lubas meeleheitel tantsija, et ainult jalgadele viham eest kaitset saada. Lõpuks vist raha ikka ei küsitudki, aga tantsija sai need kotid jalgade otsa sokkide ja kingade vahele panna ja elu paistis juba hulga ilusam.

Suur-suur tänu Jõgeva põhikoolile, kes kõik külmunud ja ligunenud tantsijad oma seinte vahele sooja mahutas. Eks me püüdsime ju nii teha, et meist väga suurt segadust maha ei jääks, aga kui ikka 5000 inimest majast mitu korda läbi käib, siis tahes-tahtmata võib midagi juhtuda.

Aga tantsud said platsil siiski läbi tehtud ja kui pealavastaja Ülo Luht pärast viimaste ühistantsude paika panemist küsis, kas teeme täna kokkumängu ära või lükkame selle parema ilma ootuses homsele, oli valdav vastus, et teeks ikka täna. Ja vaat siis alles hakkas vihma ladistama!

Pühapäevane kontserdipäev aga algab jälle suuremat sorti otsimise ja ringivaatamisega, sest õhtuks juba tuttavaks saanud tantsunaabrite vihmakuued asenduvad siis säravate triibuseelikutega. Ja seda iga ilmaga.